Haridussüsteem

1. Põhipunktid
2. Osapooled 
3. Õpetamise tasemed

1. Põhipunktid

1.1. Pädevusvaldkonnad

Riik on alates 1980-ndatest aastatest alustanud pädevuste jaotamise protsessi, mis suurendab kohalike omavalitsuste osakaalu haridusvaldkonnas.

Riik

Riigi vastutusalasse kuulub :
·                     koolitussuundade määratlemine, riiklike õppekavade koostamine, õppekorralduse ja sisu määratlemine;
·                     riiklike diplomite väljaandmise kord ning ülikoolikraadide võrdlemine;
·                     tema vastutusalasse jääva personali värbamine ja juhtimine;
·                     haridusele mõeldud vahendite jaotamine, eelkõige riigiteenusele võrdse ligipääsu tagamiseks;
·                     hariduspoliitika kontroll ja hindamine kogu haridussüsteemi ühtsuse tagamiseks.

Regioon

Regiooni vastutusalasse kuulub:
·                     ehitus- ja remonditööd üldharidus-, tehnika- ja kutsekeskkoolides;
·                     toetuste eraldamine varustus- ja hooldustöödeks;
·                     keskkoolide haldus-, tehnilise ja meditsiinipersonali värbamine ja juhtimine;
·                     õppe-, spordi- ja kultuuritegevuste korraldamine kooliruumides;
·                     ülikoolide osaline rahastamine;
·                     tööd või uut ametisuunda otsivate noorte ja täiskasvanute väljaõppe ja ametialase koolituse regionaalse poliitka väljakujundamine.

Departemang

Departemangu vastutusalasse kuulub:
·                     ehitus- ja remoditööd põhikoolides, toetused põhikoolide varustusele ja korrashoiule;
·                     põhikoolide tehnilise, töötava ja teenindava personali töölevõtmine ja juhtimine;
·                     õppe-, spordi- ja kultuuritegevuste korraldamine kooliruumides;
·                     koolitranspordi korraldamine ja toimimine.

Üldnõukogu määrab departemangus asuvate erinevate riiklike põhkoolide õpilaste õppealase suunamise, see tähendab ta määrab millisesse riiklikku põhikooli tuleb õppima suunata vastava departemangu piirkonnas elavad õpilased.

Kommuun

Kommuuni vastutusalasse kuulub:
·                     lasteaedade ja algkoolide asutamine, nendega seotud ehitustööd, varustus, töökorraldus ja hooldustööd;
·                     algkoolide varustamine ja töökorralduse juhtimine ;
·                     õppe-, spordi- ja kultuuritegevuste korraldamine kooliruumides.

Kommuuni pädevusse kuulub õpilaste õppepäeva pikkuse, samuti õppetöö ajalise korralduse määramine ning näiteks nelja päeva pikkuse õppenädala kehtestamine. Kommuuni pädevusse kuulub ka mitteõpetajatest personali juhtimine. Linnavolikogu otsusega võib igas kommuunis luua niimetatud koolikassa, mis lihtsustaks õpilaste osalemist õppetöös toetuste kaudu, mis määratakse lähtuvalt pere sissetulekust.



1.2. Arvnäitajad


Arvnäitajad PDF-dokumendina








1.3. Alusdokumendid

Haridusvaldkonda reguleerivad põhiprintsiibid, millest mõned on sõnastatud Prantsuse Vabariigi Põhiseaduses ja teised sätestatud selle alusel vastu võetud seadustes. Kogu haridust käsitlev määrustik on kogutud Hariduskoodeksisse. Viienda vabariigi Põhiseaduse preambula rõhutab, et «riik tagab lastele ja täiskasvanutele võrdse ligipääsu haridusele, ametialasele koolitusele ja kultuurile», tunnustades seeläbi põhimõtteid, mis näevad ette võrdsed võimalused ja õiguse haridusele ning riigil lasuva riikliku tasuta ilmaliku hariduse pakkumise kohustuse. Ülejäänud Prantsuse haridussüsteemi põhiprintsiibid on sõnastatud seadustes, mis toetuvad põhiseadusele. Peamised haridusalased seadused on erieadused, aga ka finantsseadused, millega määratakse igal aastal ministeeriumi eelarve.

Kehtivad haridust reguleerivad seadused

Põhiprintsiipidest lähtuvalt võeti vastu järgmised olulised haridust reguleerivad seadused, mis kehtivad ka tänapäeval:
·                     23. aprilli 2005. aasta seadus koolihariduse suunamise ja tulevikukava kohta kehtestab prioriteedid noorte prantslaste haridustaseme tõstmiseks: kindlustada kõikide õpilaste edasijõudmine, täpsustada võõrkeelte õpetamise seisukord, tagada paremini võrdsed võimalused ning edendada noorte tööalast integratsiooni. Seadus näeb ette riikliku haridusteenuse uuendamise kolmes suunas: kindlustada vabariigi väärtuste järgimine, õppeasutuste ja õppeainete parem korraldus, haridussüsteemi tõhusam juhtimine.
·                     20. detsembri 1993. aasta viisaastaku seadus töö, töökohtade ja ametialase koolituse kohta võimaldas detsentraliseerida 16-25 aastaste noorte kvalifikatsiooni arendamisega seotud tegevused.
·                     10. juuli 1989. aasta karjäärinõustamisseadusega sai haridusest riigi tähtsaim prioriteet. Seadusega muudeti ja täiendati haridussüsteemi käsitlevat seadusandlust õppegraafiku ning õppetsüklite ümberkorraldamise kaudu.
·                     Detsantraliseerimisseadustega anti kommuunidele, departamengudele ja regioonidele kooliruumide varustamise ja muude toimingutega seotud kohustused ning põhi- ja keskkoolid said kohalike riigiõppeasutuste staatuse.

Õppekavad

Lisaks tähtsamatele haridust reguleerivatele seadustele on mõned valitsused otsustanud haridusreformide tõhusamaks elluviimiseks kasutusele võtta hariduskavad. Muuhulgas tuleks mainida Langevin-Wallon’i kava, mis vaatamata sellele, et seda pole kunagi ellu viidud, on olnud pikka aega eeskujuks teiste kavade koostamisel. 1959. aasta Berthoin’i kavaga pikendati kohustuslikku õppeaega (mis 9. veebruari 1936. aasta Jean Zay seadusega oli juba tõstetud 14. eluaastale) 16. eluaastani.

Hariduskoodeks

Hariduskoodeks koondab endas kõiki Prantsuse haridussüsteemi käsitlevaid õigussätteid, mis on seotud hariduse põhiprintsiipide ja haldusküsimustega, koolides ja ülikoolides õpetatavate õppeainetega ning personalipoliitikaga. See koodeks, mis on esimeseks etapiks haridusalaste õigusaktide lihtsustamise protsessis, annab haridusteenuste tarbijatele (õpilastele, üliõpilastele, lastevanematele, õpetajatele, teistele avaliku sektori töötajatele) hõlpsama ligipääsu haridust reguleerivatele õigusaktidele, mis on seostatud kava kohaselt kogutud ühteainsasse dokumenti ja  asendab seega umbes sada eraldi seadust.

1.4. Põhiprintsiibid

Prantsuse haridussüsteemi aluseks on põhimõtted, millest mõned on saanud inspiratsiooni 1789. aasta revolutsioonist, 1881 – 1889. aasta vahel vastu võetud seadustest ning Neljanda ja Viienda Vabariigi ajal kehtestatud seadustest, samuti 4. oktoobri 1958. aasta Põhiseadusest, mis sätestab: «riigi kohus on pakkuda kohustuslikku riiklikku tasuta ja ilmalikku haridust kõikidel tasanditel».

Haridusvabadus

Prantsusmaal eksisteerivad kõrvuti riiklike haridusasutustega eraõppeasutused, mis on allutatud riigi kontrollile ning võivad saada riigilt abi – vastutasuks riigiga sõlmitud lepingule. Vabadus korraldada ja pakkuda haridusteenust on tõend väljendusvabadusest: see on sõnastatud 31. detsembri 1959. aasta «Debré seaduses» nr 59-1557 õpetamisvabaduse kohta ning suhete kohta eraharidusega. Riigil on siiski ainuõigus väljastada diplomeid ja ülikoolikraade: erakoolide poolt väljastatud diplomid ametlikult ei kehti, välja arvatud juhul kui riik neid tunnustab. Eksamite korraldamist käsitlevad määrused kehtestatakse üleriigiliselt.

Tasuta haridus

Riikliku alghariduse maksuvabastuse põhimõte esitati 19. sajandi lõpus 16. juuni 1881. aasta seadusega. Seda põhimõtet kohaldati 31. mai 1933. aasta seadusega ka keskharidusele. Riiklikes õppeasutustes pakutav haridusteenus on tasuta. Kooliõpikud on tasuta kuni kümnenda klassini, samuti on tasuta kollektiivseks kasutamiseks mõeldud õppematerjalid ja –varustus. Keskkoolis tasub õpikute eest enamasti õpilase perekond.

Neutraalsus

Riigiharidus on neutraalne: õpetajad ja õpilased on kohustatud jääma filosoofiliselt ja poliitiliselt neutraalseks.

Ilmalikkus

Ilmalikkuse põhimõte usuküsimustes on alates 19. sajandi lõpust Prantsuse haridussüsteemi alustalaks. Riiklik haridus on ilmalik vastavalt 28. märtsi 1882. aasta ja 30. oktoobri 1886. aasta seadustele. Nende seadustega kehtestati hariduse kohustuslikkus ja hariduspersonali ning õppeprogrammide ilmalikkuse kohustus. Ilmalikkuse tähtsust vabariiklike haridusväärtuste seas rõhutati 9. detsembri 1905. aasta seadusega, millega kehtestati riigi ilmalikkus. Õpilaste ja nende vanemate usuliste veendumuste austamine seisneb usuõpetuse puudumises õppekavades, ilmalikus personalis, proselütismi keelus. Usuvabadus on viinud vaba päeva kehtestamiseni õppenädalas, jättes aega usuõppeks väljaspool kooli.

Koolikohustus

28. märtsi 1882. aasta Jules Ferry seadusega muudeti haridus kohustuslikuks. Koolikohustus kehtib alates 6. eluaastast kõikidele Prantsuse rahvusest või Prantsusmaal alaliselt elavatele muust rahvusest lastele. Esialgu kestis koolikohustus kuni 13. eluaastani, seejärel vastavalt 9. augusti 1936. aasta seadusele 14. eluaastani. Vastavalt 6. jaanuari 1959. aasta määrusele nr 59-45 pikendati koolikohustust 16. eluaastani. Perekondadel on kaks võimalust : kas pakkuda ise lastele haridust (eelneva avalduse alusel) või panna lapsed õppima riiklikku või eraõppeasutusse.

2. Osapooled

2.1. Lastevanemad

Lastevanemad on õppekollektiivi täieõiguslikud liikmed. Lastevanematel on igasuguse nende lastega seotud küsimuse arutamiseks võimalus kohtuda õpetajatega, haridustöötajatega ning kooli juhatuse liikmetega. Lastevanemad on kaasatud otsustamisprotsessi, seda eelkõige nende osaluse kaudu erinevates organites, kuhu nad on valinud oma esindajad. Lastevanemate rolli ja kohta koolis tunnustab ning nende õigused tagab asjaomane määrus ning Hariduskoodeks.

Lapsevanema poolt lapse õppetöö jälgimine eeldab, et vanem on teadlik oma lapse õppetöö tulemustest, samuti tema käitumisest koolis. Määrusega sätestatakse:
·                     iga aasta alguses uute õpilaste vanemate ja koolidirektori ning õppeasutuse juhataja vaheline kohtumine;
·                     vähemalt kaks korda aastas lapsevanema ja õpetaja vaheline kohtumine; põhi- ja keskkoolides korraldatakse selle raames iga-aastane infovahetus;
·                     lastevanemate regulaarne teavitamine nende laste õppetulemustest ning käitumisest koolis;
·                     kohustus anda lastevanematele nende soovi korral teavet ja korraldada kohtumisi;
·                     lastevanemate ja kooli vahelise dialoogi korraldamise tingimuste testimine, eelkõige koolinõukogu ja haldusnõukogu esimese koosoleku käigus.

Määrus tunnistab lastevanemate osatähtsust ning loetleb nende õigused:
·                     teavitada, teatada ning kasutada oma tegevuseks vajalikke materiaalseid vahendeid      (plakateid, silte, vajaduse korral ruume);
·                     levitada dokumente, mis tutvustavad nende tegevust;
·                     sekkuda Kõrgemas haridusnõukogus, Akadeemilises nõukogus ja Riigihariduse departemangunõukogus osalevate esindajate kaudu kõikide riiklike õppeasutuste korraldusse.

Lastevanemad on igakülgselt kaasatud kooliellu, eelkõige oma esindajate osaluse kaudu õppenõukogudes ning muudes õppeüksustes. Määrus võimaldab lastevanemate esindajatel paremini teostada oma pädevust:
·                     õppenõukogude, haldusüksuse ja klassikoosolekute korraldamisel lähtutakse lastevanemate võimalusest koosolekutel osaleda;
·                     lastevanemate esindajad peavad saama oma pädevuse teostamiseks vajalikku teavet;
·                     neil on õigus teavitada ja anda aru nende organite tegevusest, millesse nad kuuluvad.

Lisaks võivad nad mõne lapsevanema soovil täita vahendaja rolli.

Lastevanemate esindajate teise taseme õppeasutuste õppenõukokku ja haldusnõukokku valimise kuupäeva otsustab esimese taseme puhul valimiskomisjon ning teise taseme puhul õppeasutuse juhataja. Alates 2004. aasta septembrist on igal lapsevanemal vaatamata perekonnaseisule (abielus või vallaline, lahus või lahutatud…) õigus nendel valimistel valida ja olla valitud (välja arvatud mõned valimist takistavad asjaolud). Valimised toimuvad valimisnimekirja ja proportsionaalse esindatuse alusel. Iga nimekiri peab sisaldama vähemalt kahe kandidaadi nime, kuid mitte enam kui kaks korda rohkem kanditaate, kui on ettenähtud kohti.

Algkoolides ja teistes õppeasutustes valitud lastevanemate esindajate arv:
·                     Esimese taseme õppes: koolinõukogus on niisama palju lastevanemate esindajaid kui koolis klasse (ligikaudu 240 000 kõigi lasteaedade ja algkoolide kohta kokku).
·                     Teise taseme õppes: iga õppeasutuse haldusnõukogus on vastavalt õppeasutuse tüübile ja suurusele kas 5, 6 või 7 lastevanemate esindajat (kokku ligikaudu 48 000).

Teise taseme õppeasutuse õppenõukokku või haldusnõukokku valitud lastevanemate esindajad on nende osalusorganite täieõiguslikud liikmed. Neile kuulub otsustusõigus.
·                     Esimese taseme õppes: koolinõukogu hääletab kooli sisekorra ja võtab vastu koolikava. Ta esitab oma arvamuse ja ettepanekud kooli korralduse ja kõigi koolielu puudutavate küsimuste kohta (puuetega laste integreerimine, koolivälised tegevused, koolitoitlustus, koolihügieen, laste turvalisus). Koolinõukogu võib esitada õppeaja korraldamise kava (õpperütm, nelja päeva pikkune õppenädal jne).
·                     Teise taseme õppes: haldusnõukogu on õppeasutuse otsustusorgan. Tema võtab vastu õppeasutuse kava, eelarve ning sisekorra. Ta annab oma heakskiidu spordikavale, lastevanematega dialoogi pidamise korrale. Haldusnõukogu teeb otsuseseid hügieeni-, tervise ja turvalisuse küsimustes. Ta esitab oma arvamuse õpikute ja pedagoogiliste õppevahendite valiku, valikainete ja õppealase suunamise jms kohta.

Teise taseme õppes soovitavad valimisnimekirjade haldajad valimistel hääli kogunud kandidaatide hulgast lastevanemate esindajad klassinõukokku. Esindajad määrab vastavalt valimistulemustele õppeasutuse direktor.

2.2. Rektoraadid ja akadeemilised inspektsioonid

Riigihariduse haldusaparaat on esindatud kõikides regioonides ja departemangudes: tegemist on riikliku haridusministeeriumi kohalike haridusteenistustega. Viimased on riikliku haldusüksuse otsuste vahendajateks ning juhivad riigiteenuse pakkumist kohalikul tasandil. Akadeemia on riigihariduse kohalik haldusüksus. Prantsusmaal on kokku 30 akadeemiat.



Akadeemiate haridusametnikud

Rektor

Rektor, kes on nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi määrusega ministrite nõukogus, esindab riiklikku haridusministeeriumit akadeemia tasandil. Ta vastutab oma halduspiirkonnas pakutava riikliku haridusteenuse eest lasteaedadest ülikoolideni, samuti on tema pädevuses lepinguline eraharidus. Rektor:
·                     kontrollib kõigi riikliku hariduse kohta kehtivate seaduste ja määruste sätete täitmist;
·                     määrab akadeemilise poliitika eesmärgid, eelkõige koolituse iseloomu ning õpilaste õppealase suunamise tingimused;
·                     omab personali ja õppeasutuste juhtimise pädevust;
·                     korraldab suhtlust majandus- ja poliitikasektori ning kutsekodade esindajatega ja eelkõige kohalike omavalitsustega;
·                     sekkub regionaalnõukogu juhitud regionaalsesse koolitusprogrammi;
·                     tegeleb ülikoolide kantslerina kõrgkoolide koordineerimisega;
·                     annab ministeeriumile teavet tema poolt juhitava akadeemia kohta.

Rektorit abistavad tema ülesannetes akadeemia peasekretär, kabineti direktor, akadeemia inspektorid, tehnilised nõustajad, inspektsiooniorganid ning rektoraadi haldustalitus.

Rektoraadi haldamine

Akadeemia peasekretäri järelevalve all asuvad akadeemilised haldusteenistused moodustavad rektoraadi. Rektoraadi töökorraldus, mille juhtimine kuulub rektori pädevusse, võib akadeemiates olla erinev. Ülikoolide erisekretariaat, kabinet, teabeosakond ja kantselei on otseselt allutatud rektorile, samuti alluvad talle tehnilised nõustajad. Peasekretär juhib haldusosakondi : informaatika-, statistika-, dokumentatsiooni-, koolikorraldus- ja koolielu-, ehitus- ja varustus-, eksamite ja konkursside ning finantsosakonda. Rektoraadi osakonnad, mis tegelevad õppetöö juhtimisega, täidavad järgmiseid ülesandeid:
·                     ülikoolide haldus- ja finantsjuhtimine;
·                     teise taseme õppekorraldus (põhi- ja keskkoolid);
·                     ettepanekud teise taseme õppeasutustega seotud ehitustöödeks, ehitustööde järelevalve;
·                     keskkoolide haldus- ja pedagoogiline juhtimine ;
·                     teise taseme õppepersonali juhtimine;
·                     täiendõppe ja praktikaga seotud tegevuste juhtimine ja järelevalve;
·                     eksamite ja konkursside korraldamine;
·                     erahariduse puhul personalijuhtimine ning järelevalve teise taseme lepinguliste eraõppeasutuste üle.

Departemangude haridusametnikud

Akadeemia inspektor, riikliku hariduse departemanguosakondade direktor

Nimetatud ametisse Vabariigi Presidendi määrusega haridusministri ettepanekul, esindab rektorit departemangu tasandil. Tema vastutusala:
·                     talle kuulub klasside ja koolide avamise ja sulgemisega seotud otsuste vastuvõtmise ning kooliõpetajate  töökohtade loomise õigus;
·                     omab koolipersonali juhtimise pädevust;
·                     kiidab heaks koolide õppekavad;
·                     vastutab õppevahendite ning haldus-, tehnilise-, töötava-, teenindava, sotsiaal- ja meditsiinipersonali eest põhikoolides;
·                     määrab koos rektoriga õppealase suunamise põhi- ja keskkoolides.

Teda aitavad tema ülesannetes akadeemia abiinspektor (suuremates departemangudes), haridusinspektorid (alg- ja tehniline haridus, teavitamine ja suunamine), kes kõik vastutavad teatud konkreetse esimese taseme hariduspiirkonna juhtimise eest.

Departemangude haridusosakonnad Departemangu haridusosakond asub iga departemangu akadeemilise inspektsiooni juures. Akadeemiliste inspektsioonide struktuur on departemangudes erinev. Kõige sagedamini asuvad seal järgmised osakonnad : departemangu infotöötluskeskus, statistika- ja prognoosiosakond, õppekorraldusosakond, personaliosakond, eksamite ja konkursside osakond, eraharidusosakond, finantsosakond.

Peamised ülesanded:
·                     esimese taseme hariduspersonali täielik juhtimine;
·                     kogu ülejäänud personali osaline juhtimine;
·                     õpilaste õppealase suunamise juhtimine;
·                     koolielu: pedagoogiliste kogemuste kontroll, klasside ümberkorraldamine jne;
·                     eraõppeasutuste ja nende töötajate kontrollimine või juhtimine;
·                     eksamite ja konkursside korraldamine.

2.3. Ministeeriumi haridusametnikud

Ministeeriumi töötajad moodustavad halduskeskme ehk keskadministratsiooni, mis erineb akadeemiates ja departemangudes esindatud kohalikest haridustalitustest.

Erineva staatusega töötajad

Ministeeriumisse tööle võetud töötajad võivad olla:
·                     riigiametniku staatuses koosseisulised töötajad, kes on tööle võetud konkursi alusel;
·                     lepingulised töötajad, kes töötavad tähtajalise või tähtajatu lepingu alusel;
·                     ajutise lepingu alusel tööle võetud asendustöötajad, kes saavad palka tehtud tunnitöö alusel.

Ülesanded

Keskadministratsiooni koosseisuliste töötajate hulka kuuluvad:
·                     juhtivtöötajad: direktorid, osakonnajuhatajad, asedirektorid, allasutuste direktorid, büroojuhatajad;
·                      A ja B kategooria haldustöötajad;
·                     teadus- ja koolitusinsenerid, -tehnikud ja haldustöötajad;
·                     rakenduslik halduspersonal;
·                     sisepersonal;
·                     töötav personal.

Ministeeriumi koosseisuväliste töötajate hulka kuuluvad:
·                     tehnilised töötajad (informaatikud, insenerid jne.);
·                     haldustöötajad ja programmijuhid.

Erineva staatusega haridusametnikud

Direktorid ja peadirektorid nimetatakse ametisse vastavalt Vabariigi Presidendi määrusele ministrite nõukogus. Ministeeriumi keskadministratsiooni direktorid on kas riigiametnikud, kes kuuluvad kõrgemate haldusametnike, peamiselt tsiviilhaldusametnike hulka, peainspektorid või õpetajad, kes on täitnud olulisi halduskohustusi (rektorid või akadeemiate inspektorid), ülikoolide õppejõud või tehnikud (Silla- ja maanteeameti insenerid).

Osakonnajuhatajad, asedirektorid ja allasutuste direktorid on riigiametnikud, kes nimetatakse kindlale ametikohale­­. Nende ametiaeg on 3 aastat, ametiaega võib pikendada üks kord. Nad nimetatakse ametisse peaministri ja haridusministri ühismäärusega. Osakonnajuhataja, asedirektori ja allasutuse direktori ametikohad on enamasti ette nähtud tsiviilhaldustöötajatele, kuid esineb ka erandeid. 30% kõikidest ametikohtadest võivad olla määratud teatud A kategooria riigiametnikele teistest üksustest.

Riigi keskadministratsiooni atašeed osalevad tsiviilhaldusametnike alluvuses üldmääruste täideviimises. Neist mõned juhivad teatud keskadministratsiooni osakonda. Atašeed võetakse tööle ministeeriumitevahelise konkursi alusel regionaalsete haldusinstituutide (I.R.A.) poolt.

Keskadministratsiooni haldussekretärid viivad ellu rakenduslikke haldusülesandeid. Nad võetakse tööle sise- või väliskonkursi alusel.

Konkursi alusel tööle võetud haldusassistentide kohustuseks on rakenduslike  haldusülesannete teostamine, sealhulgas haldusmääruste tundmine ja rakendamine.

Teiste C kategooria keskadministratsiooni riigiametnike hulka kuuluvad: haldusametnikud, tehniliste osakondade töötajad, autojuhid, kutsetöötajad.

2.4. Ülikool

Kõrgkoolide töötajad jagunevad nelja põhikategooriasse:
·         õppejõud-teadurid: nende hulka kuuluvad lektorid ja ülikoolide professorid;
·         kõrgharidusasutusse suunatud teise taseme õpetajad: nende hulka kuuluvad akrediteeritud õppejõud (P.R.A.G.) ja tunnustatud professorid (P.R.C.E.);
·         ajutised õppejõud: nende hulka kuuluvad külalisõppejõud ja ajutised haridus- ja teadusuuringute atašeed (A.T.E.R.), võõrkeelte õppejõud ja lektorid, teadustöötajad;
·         teadurid: neid võidakse samuti õpetamiseesmärgil tööle võtta.

Kaks riiklikku haridusasutust on pädevad personali värbamis- ja karjääriküsimustes :
·          Riiklik ülikoolinõukogu, mis võtab sõna ülikoolide õppejõudude ja lektorite küsimuses;
·          Meditsiini- ja odontoloogiaerialade riiklik ülikoolinõukogu, mis võtab sõna meditsiini- ja odontoloogia erialade ülikoolide õppejõudude ja lektorite küsimuses.

2.5. Kohalikud omavalitsused

1980-ndatel aastatel tugevdati riikliku hariduse detsentraliseerimist. Seda protsessi edendas 13. augusti 2004. aasta seadus kohalike vabaduste ja vastutuse kohta. Haridussektoris on kohalikel omavalitsustel oluline roll. Kommuunidel, departemangudel ja regioonidel on oma osa riikliku haridusteenuse pakkumises.

Kommuun

Kommuuni valdusse kuuluvad tema territooriumil paiknevad riiklikud lasteaiad ja algkoolid, mille asutamine kuulub tema ülesannete hulka. Kui kommuuni territooriumil asub mitu riiklikku õppeasutust, võib linnapea kehtestada õppealase suunamise, see tähendab ta määrab millisesse õppeasutusse tuleb suunata vastava kommuuni piirkonnas elavad õpilased. Linnapea vastutusalasse kuulub ka võimalike õppealase suunamisega seotud taotluste läbivaatamine. Linnapea võib kohalikest oludest lähtuvalt muuta koolitundide algus- ja lõpuaegu. Kommuunilt  palutakse nõu ka juhul kui mõne kooli nõukogu teeb ettepaneku kehtestada «4 päeva pikkune õppenädal».

Departemang

Departemangu kohustuseks on põhikoolide ehitustööde ja varustamise korraldamine. Üldnõukogu määrab departemangu erinevate põhikoolide õppealase suunamise, see tähendab ta määrab millisesse õppeasutusse tuleb suunata vastava departemangu piirkonnas elavad õpilased. Departemang vastutab põhikoolide tehnilise-, töötava ja teenindava personali värbamise ja juhtimise eest.

Regioon

Regiooni kohustuseks on keskkoolide ehitustööde ja varustamise korraldamine, samuti eriharidusasutuste ning merekoolide ehitustööde ja varustamise korraldamine. Regioon rahastab teatud osa kõrgkoolidest. Ta vastutab keskkoolide tehnilise-, töötava ja teenindava personali värbamise ja juhtimise eest.

2.6. Allüksused

Teadus- ja tööstuslinnaku eesmärk on tutvustada kõigile, eelkõige õpilastele, teaduse, tehnika ja tööstusoskuste arengut.

Kvalifkatsiooni uurimis- ja teaduskeskuse (CEREQ) eesmärgiks on arendada uurimusi koolituse ja töökoha vaheliste suhete ning elukutsete teemal.

Riikliku hariduse, kultuuri-, trükiste ning ressursside talitus (SCEREN) on riikliku pedagoogilise dokumentatsioonikeskuse (C.N.D.P.) juures asuv võrgustik, mille ülesandeks on 28 regionaalkeskuse juhtimine. Viimaste ülesandeks on edendada departemangude ja kommuunide keskuste tegevust. Sellel riiklike õppeasutuste võrgustikul on ühtne eesmärk: vastata haridussüsteemi töötajate ja kasutajate vajadustele. Võrgustik pakub mitmekülgseid võimalusi: klienditeenindust, dokumentatsiooni, erinevates formaatides trükiseid, pedagoogilisi tegevusi, haridusinseneride ekspertiisi jne.

Hariduse ja teabevahendite keskus (CLEMI) aitab pedagoogilistel õppeasutustel paremini kasutada kirjaliku ja audiovisuaalse meedia võimalusi. Ühendatud regionaalse pedagoogilise dokumentatsioonikeskusega.

Kõrghariduse multimeedia ressursi- ja infokeskus (CERIMES - S.F.R.S.),  C.N.D.P juurde kuuluv ning tehnoloogiadirektoraadi alluvuses asuv haridusüksus toodab ja levitab kõrgkoolidele audiovisuaalseid ja multimeedia õppevahendeid online või offline. Keskus haldab ja arendab selliseid veebilehekülgi nagu canal-u.education.fr  ja  formasup.education.fr.

Riikliku pedagoogiliste uuringute instituudi (I.N.R.P.) eesmärgiks on haridusalaste uuringute teostamine ja saadud andmete tõlgendamine.

Riiklik Kaugõppekeskus (CNED) pakub kaugõppe võimalusi kõikidel kooliõppe ja keskkoolijärgse õppe tasanditel.

Rahvusvaheline pedagoogilise hariduse keskus (CIEP) püüab tutvustada Prantsuse haridussüsteemi välisriikides ning edendada oskuste ekspertiisi välisriikides, eelkõige prantsuse keele õpetamisel võõrkeelena.

Riiklik õppeainete ja erialade informatsiooni amet (ONISEP) töötab välja noorte teavitamiseks ja suunamiseks vajaliku dokumentatsiooni ning teeb selle noortele kättesaadavaks.

Riiklik üliõpilasteenuste keskus (CNOUS) koordineerib üliõpilastele pakutavaid sotsiaalteenuseid.

Riigihankeliitude ühing (UGAP) on riigi tööstus- ja kaubandusasutus, mille ülesandeks on riigisektori personali jaoks mõeldud kaupade ja teenuste ostmise tsentraliseerimine.  Riigisektori alla kuuluvad: riigiasutused ja kohalikud omavalitsused. Ka riigiteenust pakkuvad eraasutused võivad ühingu teenuseid kasutada. UGAP  pakub neile näiteks tehnilist abi seadmete ja varustuse soetamiseks. Ühing toetab üldhuve edendavaid tegevusi.

2.7. Nõuandvad organid

2.7.1. Riigi tasandil  

Hariduse ülemkogu (H.C.E.)

Hariduse ülemkogu loodi 23. aprilli 2005. aasta kooli tuleviku suunamise ja õppekava seaduse  § 14 alusel. Hariduse ülemkogu on sõltumatu nõuandev organ.

Koosseis

Ülemkogu koosneb üheksast liikmest, kelle ametiaeg on kuus aastat. Neist kolm nimetab ametisse Vabariigi President, kaks Rahvusassamblee esimees, kaks Senati esimees ja kaks Majandus- ja sotsiaalnõukogu esimees, liikmeid ei nimetata parlamendiliikmete seast. Ülemkogu esimehe määrab haridusnõukogu liikmete seast Vabariigi President.

Ülesanded

·         esitada oma arvamus ja ettepanekud teadmiste ja oskuste kohta, mida õpilased peaksid omama kohustusliku õppeaja lõpuks;
·         koostada igal aastal ülevaade saavutatud tulemustest haridussüsteemis, eelkõige lähtudes algeesmärkidest;
·         esitada haridusministri palvel oma arvamus ja ettepanekud pedagoogika, õppekavade, õpilaste teadmiste kontrollimise viiside, haridussüsteemi korraldamise ja tulemuste ning õpetajate koolitamise küsimustes;
·         koostada õpetajate koolitamise kava.

Kõrgem haridusnõukogu (C.S.E.)

Koosseis

Kõrgema haridusnõukogu tegevust juhib haridusminister või tema esindaja. Kõrgem haridusnõukogu koosneb õpetajate, teadurite-õppejõudude, teiste töötajate, lastevanemate, õpilaste, üliõpilaste, kohalike omavalitsuste ning mittetulundusühingute esindajatest.

Ülesanded

Kõrgema haridusnõukogu poole pöördutakse kohustuslikus korras kõigis riiklikku tähtsust omavates õpetamist või haridust puudutavates ükskõik millise ministeeriumi osakonna pädevusse kuuluvates küsimustes, Kõrgem haridsnõukogu esitab oma arvamuse erinevate haridusministeeriumi poolt esitatud eelnõude kohta, eelkõige õppekavasid, diplomite väljastamist ja  õppimistingimusi käsitlevate eelnõude ning igasuguste riiklikku tähtsust omavate haridusalaste küsimuste kohta.

Riiklik kõrghariduse ja teadusuuringute nõukogu (C.N.E.S.E.R.)

Koosseis

Haridusministri alluvuses asuv valitud nõuandev organ. Koosneb 61-st liikmest, kellest 40 on õppepersonali ja õpilaste esindajad ning 21 riigiesindajad - peamiselt haridus-, kultuuri-, teadus-, majandus- ja sotsiaalvaldkondade esindajad.

Ülesanded

Peamiseks ülesandeks on kõrgharidust käsitleva üldise poliitika määratlemine. Nõukogu arvamust küsitakse kõigi määruseelnõude, põhikirjade ja pedagoogiliste eeskirjade projektide kohta.

Ülikoolide rektorite kolleegium (C.P.U.)

Koosseis

Haridusministri poolt juhitav ülikoolide rektorite kolleegium ühendab kõigi ülikoolide rektoreid, muude kõrgkoolide ja paljude suuremate õppeasutuste direktoreid.

Ülesanded

Uurib kõiki neid õppeasutusi puudutavaid küsimusi ning esitab oma arvamuse haridusministri poolt esitatud küsimuste kohta.

Koolidirektorite ja insenerikoolide juhtide ühendus

Koosseis

Sellesse organisse kuuluvad kõigi riiklikku kõrgharidusteenust pakkuvate inseneridiplomite väljastamise õigust omavate ja haridusministeeriumi alluvusse kuuluvate õppeasutuste ja koolide juhid. Haridusminister on ühenduse õigusjärgne esimees.

Ülesanded

Uurib kõiki Hariduskoodeksis nimetatud insenerikoolidega seotud küsimusi. Ühendus võib esitada haridusministrile nende küsimuste kohta soove ja ettepanekuid. Lisaks palutakse ühendusel esitada põhjendatud arvamusi haridusministri poolt tõstatatud küsimustes.

Kõrge haridus-,  majandus- ja töökomisjon

Koosseis

Komisjon koosneb 41-st haridusministri poolt ametisse nimetatud liikmest: kutseühenduste esindajatest, keskadministratsiooni direktoritest ning riigiasutuste esindajatest, haridus-, majandus- ja tööturuekspertidest, kes on valitud nende pädevuse tõttu nimetatud valdkondades.

Ülesanded

Haridus- ja kõrgharidusministri juures asuva Kõrge haridus-, majandus- ja töökomitee ülesandeks on haridussüsteemi kui terviku ning majanduse ja tööturu vaheliste sidemete analüüsimine ning nende valdkondade vastutavate isikute otsuste selgitamine.

Ministeeriumi pariteetne tehnikakomitee (C.T.P.M.)

Koosseis

Koosneb võrdses osas haldusesindajatest ning ametiühingute poolt määratud töötajate esindajatest.

Ülesanded

Arutab õppevahendite jaotamisega seotud küsimusi. Komisjoni vastutusalasse kuuluvad kõik küsimused, mis on seotud:
·         juhatuste, asutuste või osakondade korraldusega;
·         töömeetodite ja –tehnika moderniseerimiskavadega ning nende mõjuga personalile ja põhikirjalistele eeskijradele;
·         haldusülesannete täitmiseks vajalike suuniste kindlaksmääramisega;
·         hügieeni ja turvalisuse probleemidega;
·         kavadega, mis määravad mitmeaastased eesmärgid naiste ligipääasu parandamiseks kõrgetele ametikohtadele.

Riikliku hariduse territoriaalnõukogu

Koosseis

Koosneb riigi, regioonide, departemangude ja komuunide ning kommuunidevahelises koostöös toimivate riiklike õppeasutuste esindajatest.

Ülesanded

Nõukogu poole võib pöörduda kõikides kohalikke omavalitsusi huvitavates haridusküsimustes. Nõukogu teavitatakse kohalike omavalitsuste algatustest ning komisjon esitab omapoolsed ettepanekud, mille eesmärk on soodustada eelkõige võrdsete võimaluste pakkumist riikliku haridusteenuste tarbijatele. Nõukogu poole pöördutakse arvamuse saamiseks punkti L 211 1. lõigus  mainitud hindamisaruande kohta. Komisjon kutsub õppepersonali ja haridusteenuste tarbijaid oma töös osalema.

Riiklikud pariteetsed halduskomisjonid (C.A.P.N.)

Koosseis

Komisjonid koosnevad võrdsel arvul administratsiooni ja personali esindajatest.

Ülesanded

Personaliühenduste poolt loodud komisjonid on pädevad hindamise, üleviimise, kraadide määramise ja töötajate edutamisega seotud küsimustes ning individuaalsetes küsimustes.

Haridusministeeriumi nõuandvad kutsekomisjonid (C.P.C.)

Koosseis

Iga kutsekomisjon koosneb oma kutsealase tegevuse või tööde poolest kvalifitseeritud isikutest ning esindajatest: riigiesindajatest, tööandjate ja töötajate esindajatest.

Ülesanded

Nende komisjonide ülesandeks on esitada ministrile oma arvamused ja ettepanekud järgmistes küsimustes:
·         koolihariduse ning kutsealase täiendõppe määratlemine erinevate tegevusvaldkondade ülesannete ja ametikohtade täitmiseks;
·         koolitusvajaduste mitmekesisus erinevatel tasanditel;
·         koolituskavade vastavus kvalifikatsiooni eesmärkidele.

Ühtegi tehnilise õppe või kutseõppe diplomit ei saa välja anda nimetatud komisjonide heakskiiduta.

Riiklik koolielu nõukogu (C.N.V.L.)

Koosseis

Ministri või tema esindaja poolt juhitud nõukogu koosneb 30-st keskkooli esindajast, kelle valib minister või tema esindaja. Riiklikku koolielu nõukokku kuulub 30 keskkooli- õpilaste esindajat, kes valitakse iga koolielu akadeemilise nõukogu liikmete seast. Samuti kuulub nõukokku kolm Kõrgema haridusnõukogu esindajat.

Ülesanded

Nõukogu võimaldab keskkoolide õpilaste esindajatel saada teavet ning pidada dialoogi haridusministriga.

2.7.2. Regionaalsel ja akadeemilisel tasandil

Koolielu akadeemiline nõukogu (C.A.V.L.)

Koosseis

Nõukogu koosneb 20-st keskkooliõpilaste esindajast ja 20-st adiministratsiooni, kohalike omavalitsuste ja lastevanemate esindajast.

Ülesanded

Esitab oma arvamuse keskkoolide ja regionaalsete eriharidusasutuste koolielu ja koolitööd puudutavates küsimustes.

Riikliku hariduse akadeemiline nõukogu (C.A.E.N.)

Koosseis

Nõukogu koosneb 72-st liikmest: neist kolmandiku moodustavad rahvaesindajad, kolmandiku õppepersonali esindajdad ja kolmandiku «tarbijate» esindajad (lastevanemad, üliõpilased, ametiühingud jne). Nõukogu esimehe kohuseid täidab regiooni prefekt või regionaalnõukogu esimees.

Ülesanded

Nõukogu arvamust võib küsida ning nõukogule oma soove esitada kõikides konkreetses akadeemias pakutava riikliku haridusteenuse korraldust ja toimimist puudutavates küsimustes. Nõukogu vaatab läbi sekundaarsete koolituste esialgse kava, keskkoolide investeeringute ja toetuste kava, täiskasvanute täiendkoolituse ja kõrghariduse programmid.

Riiklik pariteetne akadeemiline tehnikakomitee (C.T.P.A.)

Koosseis

Iga komitee koosneb 10-st valitud täisõiguslikust liikmest ja 10-st asendusliikmest, kes esindavad administratsiooni ning 10-st liikmest ja 10-st asendusliikmest, kes esindavad personali.

Ülesanded

Komitee on pädev haldusosakondade ja esimese ning teise taseme õppe- ja koolitusasutuste töökorraldusega seotud küsimustes.

Pariteetne akadeemiline halduskomisjon (C.A.P.A.)

Koosseis

Neid komisjone on palju, kuid üldiselt on üks komisjon iga personaliüksuse kohta. Igaühes on võrdsel arvul administratsiooni ja personali esindajaid.

Ülesanded

Komisjonid esitavad oma arvamuse hindamise, edutamise, üleviimise ja õppekraadide ning distsiplinaarkaristuste määramisega seotud küsimustes.

2.7.3. Departemangu tasandil   Riikliku hariduse departemangunõukogu (C.D.E.N.)

Koosseis

Riikliku hariduse departemangunõukogud koosnevad järgmistest esindajatest: kohalike omavalitsuste esindajad, õppe- ja koolitusasutuste töötajate esindajad, tarbijate esindajad (lastevanemad, mittetulundusühingud jne).

Ülesanded

Nõukogu poole võib pöörduda kõigis departemangus pakutava riiliku haridusteenuse korraldamist ja teostamist puudutavates küsimustes.

Departemangu pariteetne tehnikakomitee (C.T.P.D.)

Koosseis

Koosneb võrdsel arvul administratsiooni ja töötajate esindajatest.

Ülesanded

Pädev haldusosakondade korraldamises ning departemangu kõigi esimese ja teise taseme õppeasutuste tegevusega seotud küsimustes.

Departemangu pariteetne halduskomisjon (C.A.P.D.)

Koosseis

Iga komisjon koosneb võrdsel arvul administratsiooni ja töötajate esindajatest.

Ülesanded

Komisjonid on pädevad kõikides kooliõpetajate ja haridustöötajate juhtimisega seotud küsimustes.

2.8. Nõupidamisüksused

Erinevad üksused võimaldavad riikliku haridusteenuse pakkujatel ja partneritel kohtuda, selleks et koos otsuseid teha.

2.8.1. Õppeasutuse tasandil  

Algkool
 
·          Õpetajate nõukogu

Pedagoogiline meeskond koosneb direktorist, kooli kõikidest õpetajatest ning eriabivõrgustike liikmetest. Õpetajate nõukogu tuleb direktori juhatamisel kokku vähemalt kord kolme kuu jooksul väljaspool õppeaega ja iga kord kui nõukogu esimees seda vajalikuks peab või kui vähemalt pooled liikmetest selleks soovi avaldavad. Õpetajatenõukogu esitab oma arvamuse haridusteenuse korraldamise ning kõigi koolielu puudutavate probleemide kohta.

·         Tsükliõppe õpetajate nõukogu

Tsükliõppe õpetajate nõukogu koosneb ühe tsükli pedagoogilisest meeskonnast. Nõukogu esimees valitakse liikmete hulgast. Juhul kui algkoolis on kolm või neli klassi, kuuluvad nõukogusse kooli kõik õpeatajad. Nõukogu teeb kokkuvõtte laste edasiminekust vastava tsükli jaoks ettenähtud oskuste omandamisel. Nõukogu esitab ka ettepaneku õpilaste järgmisse tsüklisse üleviimisse või samasse tsüklisse jätmise kohta.

·         Koolinõukogu

Koolinõukogu koosneb õpetajate nõukogust, linnapeast, linnavolikogu haridusvolinikust, lastevanemate esindajatest, departemangu haridusvolinikust, kelle ülesandeks on koolide külastamine. Koolinõukogu tuleb kokku vähemalt üks kord kolme kuu jooksul. Koolinõukogu võtab vastu koolikava, koostab koolinädala korraldamise kava, võtab vastu kooli sisekorraeeskirja, annab oma arvamuse kõigi kooli toimimisega (muuhulgas koolivälised tegevused, toitlustus, pedagoogilised tegevused ja õppevahendite kasutamine) seotud küsimuste kohta ning annab heakskiidu täiendavate tegevuste korraldamise kohta.

Põhi- ja keskkoolis

·         Klassinõukogu

Klassinõukogusse kuulub õppeasutuse juht, klassiõpetaja, pea- või haridusnõustaja, kutsenõustaja, kaks õpilasesindajat, kaks lastevanemate esindajat ja võimalusel ka kooliarst, sotsiaaltöötaja ja meditsiiniõde. Eesistujaks on õppeasutuse juht või tema esindaja, nõukogu koguneb vähemalt kolm korda aastas, et üle vaadata klassi igapäevast elu puudutavaid pedagoogilisi küsimusi, eriti küsimusi, mis puudutavad õpilaste isikliku töö organiseerimist.

·         Halduskogu

Koosseis

Põhi- ja keskkoolide halduskogusse kuuluvad õppeasutuse juht, tema asetäitja, õppeasutuse haldusjuht, haridusnõustaja, eriharidusosakondade eest vastutavad asedirektorid, keskkoolides töödejuhataja, piirkondlik esindaja, kolm kommuuni esindajat, üks või kaks eksperti, koolipersonali seast valitud esindajad, lastevanemate ja õpilaste esindajad.

Ülesanded

Asutuse juhi aruande alusel tagab tagab halduskogu nõuandva organina koolide pedagoogika ja hariduse autonoomia põhimõtete rakendamise, võtab vastu asutuse tööplaani, kooli sise-eeskirjad, eelarve, koostab igal aastal kooli pedagoogilise töö aruande ja majandusaruande.

·         Alaline komisjon

Koosseis

Põhi- ja keskkoolides kuuluvad alalisse komisjoni asutuse juht ja tema asetäitja, asutuse haldusjuht, kohaliku omavalitsuse esindaja, personali seast valitud esindajad, lastevanemate valitud esindajad, õpilaste valitud esindajad.

Ülesanded

See organ valmistab ette halduskogu otsuseid. Lastevanemate esindajad on sinna valitud nõukokku kuuluvate lastevanemate poolt. Põhikoolis on neid neli ja keskkoolis kolm.

·         Distsiplinaarnõukogu

Koosseis

Nõukokku kuuluvad õppeasutuse juht ja tema asetäitja, õppeasutuse haldusjuht, personali poolt valitud esindajad, lastevanemate ja õpilaste poolt valitud esindajad ja hariduse peanõustaja.

Ülesanded

Distsiplinaarnõukogu on pädev kohaldama õpilastele järgmisi karistusi: hoiatus, noomitus, õppeasutusest ajutine või lõplik kõrvaldamine. Distsiplinaarnõukogu võtab otsuseid vastu salajasel hääletusel lihthäälteenamusega.

2.8.2. Departemangu tasemel

·         Kutsesuunamiskomisjon

Koosseis

Õpilaste kutsesuunamiskomisjoni kuuluvad akadeemia inspektori esindaja, koolijuhid (nii need, kelle õpilasi suunatakse, kui ka need, kes nad vastu võtavad), hariduse peanõustaja või tema esindaja, kutse- ja teabekeskuse direktor või tema esindaja, Põllumajanduse ja metsanduse piirkondliku direktori esindaja, avaliku haridussüsteemi lastevanemate esindajad, kes on departemangus enim esindatud ühingute liikmed.

Ülesanded

Komisjon tegeleb kutse- ja haridussuunamisega ja esitab oma töö tulemused akadeemia inspektorile ning departemangu haridusosakondadele otsustamiseks.

·         Apellatsiooninõukogu

Koosseis

Apellatsiooninõukogu esimees on akadeemia inspektor või tema esindaja. Nõukogusse kuuluvad koolijuhid, õpetajad, lastevanemad, akadeemia inspektori poolt ametisse nimetatud hariduse ja kutsenõustamise töötajad.

Ülesanded

Selle nõukogu ülesandeks on läbi vaadata lahkhelid ja probleemid kutsesuunitluse suhtes, mis tekivad ühelt poolt perekondade ja teiselt poolt koolijuhi ja pedagoogide vahel.  Nõukogu poolt  vastu võetud kutsesuunitlust või istumajäämist puudutavad otsused on lõplikud.

2.8.3. Regionaalsel ja akadeemilisel tasandil

·         Teise taseme stipendiumite regionaalnõukogu

Koosseis

Eesistujaks on rektor. Nõukogus on veel õpetajate esindajad, lastevanemate ühingute esindajad, riigi- ja erakutsekoolide esindajad, departemangu sõjaveteranide osakonna esindaja, departemangu volikogu liikmed ning linnapead. 

Ülesanded

Nõukogu toimib apellatsiooniinstantsina stipendiumitaotlusi puudutavaid otsuseid vastu võttes, kui viimased on tagasi lükatud. 

·         Kõrgharidusstipendiumite regionaalnõukogu

Koosseis

Eesistujaks on rektor. Nõukogusse kuuluvad administratsiooni liikmed, kelle hulgas on kooli ja ülikoolide regionaalse keskuse direktor, teise taseme haridusasutuste juhid, ülikoolide ja üliõpilasühingute esindajad.

Ülesanded

Nõukogu lahendab üliõpilaste poolt esitatud kõrghariduse stipendiumite esmaseid taotlusi ja nende uuendamise taotlusi. Nõukogu vaatab üle ka usalduse peale laenude võtmise taotlused.

2.9. Haridusasutuste personal

2.9.1. Koolis

Õpetajad

Klassijuhatajad on järk-järgult (alates 1990. aastast) asendanud kooliõpetajaid. Algkoolides on loendatud 364 000 õpetajat. Nad valitakse avaliku konkursi (akadeemiate kaupa), sisemise konkursi (departemangude kaupa) ja personalivalikunimekirjade (liste d’aptitude) alusel. Nende tööaeg on 27 tundi nädalas. «Klassijuhataja on mitmekülgne õpetaja, ta on võimeline õpetama kõiki algkooli aineid, ta võib õpetada ja kasvatada lapsi lasteaia- rühmast neljanda klassini, ta peab ametit, mis areneb pidevalt». Tal on neli suurt ülesannet:
·                     õpetada kõiki algkoolis antavaid aineid (prantsuse keel, matemaatika, ajalugu ja geograafia, füüsika ja tehnika, bioloogia ja geoloogia; ta võib kasutada assistente võõrkeelte, kunstiõpetuse, muusika ja kehalises kasvatuse õpetamisel);
·                     pidada prioriteediks emakeele omandamist (suulise eneseväljendamisoskuse omandamise järel lasteaias kirjutamisoskuse õpetamine algkoolis);
·                     tagada õpilaste mitmekülgne arendamine;
·                     olla õpetamisel vastutustundlik ja järgida kutse-eetikat. 

Juhid

Koolides, kus on vähemalt kaks klassi, nimetab akadeemia inspektor õpetajate või klassijuhatajate seast  ametisse direktori. Direktor vastutab haldus- ja õppeküsimustes ning esindab kooli kohaliku omavalitsuse ja lastevanemate ees.

Inspektorid

Riikliku haridussüsteemi inspektorid (I.E.N.) võetakse tööle konkursi korras neljale erialale: esimene tase, informatsioon ja kutsenõustamine, tehniline õpe, üldõpe. Esimese haridustaseme inspektorid töötavad regionaalsel, teised akadeemilisel tasandil. Neil on neli ülesannet:
·                     hariduspoliitika edendamine;
·                     hariduspoliitiliste suundade hindamine;
·                     haridustöötajate inspektsioon ja programmide järelevalve;
·                     pedagoogiline algatus ja töötajate koolitamine.

Haldustöötajad

Kooli ja ülikooli haldustöötajad (A.A.S.U.), kooli ja ülikooli haldussekretärid (S.A.S.U.) töötavad kõikidel karjääriastmetel keskadministratsioonis, rektoraatides, akadeemilistes inspektsioonides ja haridusasutustes.

Tervishoiutöötajad

Riikliku haridussüsteemi arst vastutab nii üksikisikute kui kollektiivide profülaktika ja terviseedendamistegevuse eest.

Tehniline personal, töölised, teenindav personal

Nende vastutusel on kõikide infrastruktuuride hooldus ja töö.

Lasteaia piirkondlikud abiõpetajad (ATSEM)

Nad assisteerivad kooliprofessoreid hügieeni ja õppematerjalide ettevalmistuse alal.

Abikasvatajad 

Nad on kaasatud kõikidesse tegevustesse.

Varajase keeleõppe eest vastutav personal

Algkoolis õpetavad võõrkeeli teise taseme keeleõpetajad, võõrkeele abiõpetajad (välisüliõpilased) või väljastpoolt tulnud õpetajad. Pikemas perspektiivis peab võõrkeelte õpetamine kuuluma võimalikult suures osas klassijuhatajate vastutusalasse. 

Kehalise kasvatuse õpetajad 

Nad saavad litsentsi akadeemia inspektsioonist ja neid palkab kommuun või akadeemiline inspektsioon.

Kunstiõpetajad

Nad peavad olema litsentseeritud regiooni kultuuridirektoraadi poolt või omama diplomit mõnel kujutava- või tarbekunstialal.

2.9.2. Põhi- ja keskkoolis

Õpetajad

Põhikoolides, keskkoolides ja kutsekoolides on kokku 530 000 õpetajat. Õpetajad on ühe õppeaine spetsialistid  ning neid võetakse tööle avaliku- või sisekonkursiga kolme ülikoolikursuse läbimist tõendava diplomi alusel.

Kõikides koolides töötavad klassijuhatajad  ja nende abid, kes õpetavad kõiki ühiseid õppeaineid kaasa arvatud kehaline kasvatus. Mõned klassijuhatajad on spetsialiseerunud kutseharidusele: need on kutsekeskkoolide ja tehniliste erialade klassijuhatajad, kes on samal ajal ka töödejuhatajad.

Haridustöötajad

Hariduse peanõunikud vastutavad hariduse korraldamise ja õpilaste igapäevase koolielu eest. Nagu õpetajaid, võetakse neidki tööle avaliku- või sisekonkursiga kolme ülikoolikursuse läbimist tõendava diplomi alusel.

Kutsenõustajad

Kutsenõustajad-psühholoogid praktiseerivad kutsenõustamis- ja infokeskuses, kus nad võtavad vastu õpilasi, nende perekondi ja täiskasvanuid, et jagada neile teavet ja dokumente ning anda nõu. Haridusasutustes osalevad nad nii üldsuse teavitamises kui ka õpilaste individuaalses nõustamises.

Juhtkonnad

Põhi- ja keskkoolides määratakse juhtkond (direktor, õppealajuhataja, asetäitja, raamatupidaja) õpetajate, kasvatus-, kutsenõustamis- või inspektsioonitöötajate seast konkursiga või personalivalikunimekirjade (liste d'aptitude) alusel.
·                     Direktor juhib asutust ja on haldusnõukogu eesistuja. Ta on korraga täitevvõim ning riigi esindaja: talle allub asutuse personal. Direktor teostab järelevalvet eelarve üle ja annab selle kohta aru haldusnõukogule. Ta vastutab tõsiste otsuste tegemisel (asutuse sulgemine, tundide katkestamine). Direktor jälgib õpetamise head tava ning õpilaste suunamist ja teadmiste kontrollimist. Koolijuhte (põhi- ja keskkoolides) määratakse ametisse kas konkursiga (pärast viieaastast tööstaaži avalikus teenistuses) või personalivalikunimekirjade (liste d'aptitude) alusel, või ületoomisega teiselt töökohalt.
·                     Haldusjuht abistab direktorit kõigis küsimustes, mis puudutavad materiaalseid ja finantsküsimusi (ruumide hooldus ja turvalisus, vastuvõtu, toitlustamise, majutuse, jne organiseerimine). Ta juhib kõiki administratsiooni töötajaid, lihttöölisi ja teenindajaid. Ta võib tegeleda ka raamatupidamisega.
·                     Raamatupidaja vastutab kooli üldise raamatupidamise eest. Ta vastutab tulude laekumise ja kulude maksmise eest.

Sotsiaal- ja tervishoitutöötajad

Riikliku haridussüsteemi meditsiiniõed on põhiliselt suunatud teise taseme haridusasutustesse ja katavad ära teatud tegevuspiirkonna kõikide koolide ja teise taseme haridusasutuste, kus ei ole alalise töökohaga õde, vajadused. Õdede ülesandeks on koolijuhi juhtimisel edendada ja ellu viia tervishoiupoliitikat kooli kõikide õpilaste heaolu arvestades. Haridussüsteemi meditsiiniõed omavad riiklikku diplomit meditsiiniõe erialal ja nad on läbinud spetsiifilise konkursi, et töötada haridussüsteemis. 

Riikliku haridussüsteemi arstide ülesandeks on individuaalsed ja kollektiivsed terviseteemalised ennetus- ja arendustegevused. Need tegevused viiakse läbi kõikidele õpilastele nii algkoolides, põhikoolides kui ka keskkoolides. Riikliku haridussüsteemi arstid omavad kvalifikatsioone ja diplomeid, mis annavad neile õiguse praktiseerida arstina Prantsusmaal ja nad on läbinud ka erikonkursi, et saada õigus praktiseerida haridusasutustes.

Sotsiaaltöötajad aitavad õpilastel hakkama saada nende igapäevaelu probleemidega, seda nii koolis kui ka kooliväliselt. Nad sekkuvad teise taseme riigikoolides laste ja nende perede probleemide puhul. Nende roll on mitmekesine: analüüsida raskustesse sattunud laste kooli ja perekondlikku olukorda, anda neile teavet nende õigustest, suunata neid abi saamiseks pädevate asutuste juurde, aidata neid asjaajamises, olla vahendajaks. Nad nõustavad koole ka sotsiaalküsimustes ja osalevad kollektiivsetes ennetustegevustes. Sotsiaaltöötajad omavad sotsiaaltöötaja riigidiplomit, nad peavad hoidma ametisaladust.

Inspektsiooni töötajad

Akadeemia inspektorid – pedagoogilised regionaalinspektorid (I.A.-I.P.R.) üldhariduskoolidele ja kutsekoolidele ning õpipoiste koolituskeskustele, mis pakuvad kõrgema tehniku diplomi (B.T.S.) omandamiseks ettevalmistuskursusi. Riikliku haridussüsteemi tehnilise õppe inspektorid (I.E.N.-E.T.) kutsekoolidele ja õpipoiste koolituskeskustele, mis pakuvad V ja IV taseme koolitusi, omades kontrollifunktsiooni ja pedagoogilise eestvedamise rolli akadeemia raames. Neil on neli põhilist ülesannet:
·                     Ministri poolt määratud hariduspoliitika edendamine.
·                     Õpetussüsteemi ja õppe kvaliteedi hindamises osalemine.
·                     Õpetajate inspekteerimine ja nõustamine. Nad hindavad õpetajate, kasvatajate ja kutsenõustajate tööd alg-, põhi- ja keskkoolides.
·                     Õpetajate koolitusprogrammides osalemine ja osalemine eksamite, inspektsiooni, nõuande, koolituse, valimise organiseerimises ning koolitustöötajate juhtimises. 

3. Õpetamise tasemed

3.1. Lasteaed

Prantsuse haridussüsteemi teeb ainulaadseks lasteaia olemasolu, mis võtab vastu lapsi enne kuueaastaselt algavat koolikohustust. Lasteaed on tihti jaotatud laste vanuse järgi väikeste, keskmiste ja suurte laste osakonnaks. Prantsusmaal käib lasteaias 1/3 kaheaastastest lastest ja peaaegu kõik 3-5-aastased lapsed. See on esimene perekonnaväline kasvatuskoht valdavale enamusele lastest.

Lasteaeda suhtutakse kui ühte osasse haridusteel. Lapsed arendavad seal oma põhilisi andeid, täiustavad oma keeleoskust ja hakkavad avastama kirjatähtede, numbrite ja teiste õppeainete maailma. Lasteaia peamine eesmärk on anda lastele positiivne kooliskäimise kogemus. 

Lasteaed võimaldab lastel avastada elu kollektiivis väljaspool perekonda. Laps parandab ka keeleoskust, väheneb tema hirm ruumi ja aja ees ning ta arendab oma kunstivõimeid. Keskmiselt käib laps lasteaias kakskümmend kuus tundi nädalas.

Õppetöö on üles ehitatud mitmele valdkonnale: keeleõpe, kooselu, tegutsemine ja väljendumine oma keha abil, maailmaavastamine, tunnetamine, fantaasia, loovus.

3.2. Algkool

Algkool on tasuta segakool, kui tegemist on riigikooliga. Algkool võtab vastu 6-11-aastaseid lapsi. Õppekava on riiklik ja kohustuslik kõikidele õpetajatele ja lastele. Alates 1990. aastast on õpingud jagatud tsüklitesse:
·                     1. tsükkel: esimese tsükli õpiaeg (lasteaia väike ja keskmine rühm)
·                     2. tsükkel: põhiõppe tsükkel (lasteaia suur rühm, ettevalmistusklass ja esimene elementaarõppe klass (CE1))
·                     3. tsükkel: süvaõppe tsükkel (elementaarõppe teine klass (CE2), keskmise õppe esimene ja teine klass (CM1 ja CM2))

Lasteaia ja algkooli õpilaste keskmine õppeaeg nädalas on 26 tundi. Kool arvestab ka õpilaste mitmekülgsusega ja nende võimete erinevustega. Lisaks arutlusele ja intellektuaalsele mõttetööle arendatakse ka vaatlusoskust, katsetamivalmidust, tundlikkust, motoorseid võimeid ja loovat kujutlusvõimet. Algõpetus on üles ehitatud kahel olulisel teljele: prantsuse keele valdamine nii kõnes kui kirjas ja  kodanikuõpetus.

3.2.1. Põhiõppe tsükkel (lasteaia suurte rühm, ettevalmistusklass (CP), elementaarklass 1 (CE1)

Põhiõppe tsükkel algab lasteaias (suurte rühm). See jätkub algkooli kahel esimesel aastal (ettevamistusklass ja elementaarõppe esimene klass), sellel tsüklil on delikaatne ülesanne muuta esimene pühendumine kirjatehnikale rangeks ja kindlaks õppimiseks.

Kõneoskuse ja prantsuse keele valdamine

Põhiõpete tsükkel peab võimaldama igale lapsele prantsuse keeles lugema ja kirjutama õppimist kodunedes ka mõnede olulisemate kirjakultuuri aspektidega. Suulise kõne valdamine  areneb klassi- ja koolielust tulenevates pidevat suhtlemist eeldavates olukordades.

Elada koos

Õpilased hakkavad nägema oma tegevust seoses teiste inimeste ja ühiskonnaga. Nad avastavad, et kollektiivse elu piirangud on nende vabaduse tagatis, et karistus, kui seda kasutatakse, ei tulene täiskasvanu omavolist, vaid kehtestatud reeglite rakendamisest. Nad õpivad loobuma vägivallast, hakkama saama konfliktidega ja arutlema probleemide üle, millega puutuvad kokku.

Matemaatika

Pakkudes arvude, vormide, suuruste ja nende mõõtmete struktureeritud õppimist, on teine tsükkel verstapostiks õpilaste sisenemisel matemaatikamaailma. Arvudest ja eriti nende kirjutamisest arusaamine (kümnendsüsteem) ning peast arvutamine kõikides vormides (meeldejäetud vastused, peast arvutamine) on esmatähtsad eesmärgid. 

Avastada maailma

Lasteaias omandas laps ratsionaalse mõtlemise alged seostades põhjuseid ja tagajärgi õpetaja valitud tegevuses. Põhiõppe tsüklis kinnitab ta arutlemisvõimet rakendades seda laiemale kogemuste ringile. Õpetaja eestvedamisel õpivad lapsed ära tundma lisaks otsesele ja vahetule kogemusele ka uusi ja järjest kaugenevaid avastamisruume. Nad saavad aru teiste ajastute olemasolust, avastavad teisi mateeria ja elusmaailma ilminguid.

Võõrkeeled ja murded

Põhiõppe tsükkel, alates lasteaia suurte rühmast kuni elementaarõppe esimese klassi lõpuni loob keeleõppe alustalad. Tsükkel aitab õpilastel avastada keelte ja kultuuride rikkust ja erinevusi.

Puutöö

Kunstiõpe algkoolis arendab väljendusoskust ja loomisvõimet alates konstruktiivsest praktikast, mis soodustab õpilase autonoomia ja isiksuse õitselepuhkemist. Saades kasu lasteaias kogutud sensoorsetest ja žestiaistingutest, suunatakse õpilane näitama oma osavust ja kujutlusvõimet, kasutama erinevaid tehnilisi võtteid ja laiendama oma kunstilise väljendusoskuse piire.

Kehaline kasvatus

Nagu lasteaiaski, on ka algõppe tsüklis kehalise kasvatuse eesmärgiks motoorse juhtimise võime ja vahendite arendamine; juurdepääs kultuuripärandile, mis on seotud erinevate füüsiliste, sportlike ja kunstiliste ning sotsiaalkäitumise tegevustega; oma keha tundmiseks, selle austamiseks ja hea tervise juures hoidmiseks teadmiste ja oskuste omandamine.

3.2.2. Süvenemistsükkel (CE2, CM1, CM2)

Süvenemistsüklis jätkab õpilane oma hariduse alustalade omandamist: kõne ja prantsuse keele valdamine, kodanikuõpe, matemaatika, kunstiõpetus ja kehaline kasvatus. Siiski saab ta neid aineid erinevalt, kuna jõuab psühholoogilisse arengufaasi, mis võimaldab neid teadmisi omandada läbimõeldud viisil, omandada kindlamaid intellektuaalseid võimeid.

Prantsuse keel ja kirjandus ning inimeseõpe

Kirjandus: kolmanda tsükli programmi eesmärk on anda igale õpilasele tema vanusele sobiva kirjanduse loetelu (répertoire de références), mis on ammutatud lastekirjandusest. 

Prantsuse keele mõtestatud jälgimine: see viib lapsed kirjutatud tekstide lähemalt uurimisele, nagu me kirjeldame esemeid ja teeme kindlaks nende omadusi. Nad võrdlevad erinevaid lingvistilisi detaile (tekstid, laused, sõnad, häälikud, kirjapilt, jne.), et välja tuua täpsemalt sarnasused ja erinevused.

Võõrkeeled või murded: kolmandas tsüklis viib see õpetus kindlate teadmiste omandamiseni, mis võimaldab tõhusalt lapsel kasutada võõrkeelt teatud olukordades, kus tal on vaja suhelda.

Ajalugu: õpetaja aitab lapsel üles ehitada ajaloomõistmise, mis koosneb korduvusest ja järjestustest, pöördumatutest olukordadest ja pika- või lühiajalistest katkestustest. Seega kronoloogilise asjade kulu järgimine, tähistatud tähendusrikaste kuupäevadega on oluline ja moodustab ühe alustala ajaloole lähenemisel. Jätkuvalt on Prantsusmaa territoorium tähtsaimal kohal aga programm sisaldab ka lähenemist Euroopale ja maailmale. 

Geograafia: programm keskendub maastike lugemise ja kaartide uurimise seostamisele. Eesmärk on edastada õpilastele vajalikud teadmised, et hakata aru saama ruumist, kus nad elavad ja sellest, et nad omal moel osalevad selle ruumi muutmisel.

Kodanikuõpe

Kodanikuõpetuse prioriteet ei ole niivõrd teadmiste omandamine, kui teatud käitumisviisi praktiline õpe. Kolmandas tsüklis peab see võimaldama igale lapsele paremat integreerumist klassi- ja koolikollektiivi hetkel, kus tema iseloom ja iseseisvus kinnistuvad. See aine paneb õpilase mõtisklema konkreetsete probleemide üle, mida kohtab kooliõpilane ja selle tagajärjel tajuda selgesõnalisemalt üleminekuid isikliku vabaduse, sotsiaalse elu piirangute ja jagatud väärtuste kinnitamise vahel. Omandatud teadmiste baasil suunab kodanikuõpe õpilast avardama oma mõtisklusi ka teistele kollektiividele: kommuun, riik, Euroopa ja maailm.  

Reaalainete õpe

Matemaatika: kolmandas tsüklis arendatud teadmised ja oskused peavad kaasa aitama ratsionaalse mõtlemise arendamisele, kodanikuks muutumisele ja võimaldada paremini aru saada põhikoolis antud õppest. Matemaatikaõpingute keskmes on ülesannete lahendamine ja see võimaldab anda tähenduse kõikidele õpitud teadmistele: täis- ja kümnendarvud, tehted nendega, tutvumine murdudega, tasapinnalised ja ruumilised objektid ja mõned nende omadused, teatud suuruste mõõtmine.

Eksperimentaalteadused ja tehnoloogia: teaduste ja tehnoloogia õppe eesmärgiks koolis on vaatluse teel ratsionaalse arusaama omandamine mateeriast ja elusobjektidest ja seejärel õpilastes huvi äratavate nähtuste mõistlik analüüs. See aine valmistab neid ette vabamalt orienteeruma ühiskondades, kus tehnika mängib olulist rolli.   

Kunstiõpe

Kunstiõpe arendab väljendusoskust ja loovust; see soodustab ka õpilaste iseseisvuse ja tundlikkuse õitselepuhkemist; kunstiõpe võimaldab paremini tasakaalustada erinevaid intelligentsuse ja tundlikkuse vorme. Kunstiõppel on kolm teineteist täiustavat osa:
·                     baaskoolitus kunstis ja muusikas, kus kasutatakse eriprogramme;
·                     teistele õpetele integreeritud kunstilised tegevused, mis tugevdavad viimaste tundlikku lähenemist või esteetilist mõõtu: teatrietendused seoses kirjandusega, tantsimine seoses kehalise kasvatusega;
·                     kunstiliste ja kultuuriliste projektide teostamine, mis on võimaldavad süvendada ühte programmis olevasse kunstilisse ainesse või avastada uusi.

Kehaline kasvatus

Kolmandas tsüklis on kehalise kasvatuse eesmärgiks motoorse liikumise jaoks vajaminevate võimete ja vahendite arendamine; juurdepääs kultuuripärandile, mis on seotud erinevate füüsiliste, sportlike ja kunstiliste ning sotsiaalkäitumise tegevustega; oma keha tundmiseks, selle austamiseks ja hea tervise juures hoidmiseks teadmiste ja oskuste omandamine.

3.3. Põhikool

Põhikool on teise astme haridust andev asutus, kuhu võetakse vastu kõik algkooli lõpetanud lapsed ilma sisseastumiseksamita. See võimaldab koolitada kõiki lapsi ühtses raamistikus. Kohustusliku koolihariduse neli põhikooli aastat (kuues, seitsmes, kaheksas ja üheksas klass) on organiseeritud kolme tsüklisse. Põhikooli õpped on ülesehitatud ainetele: prantsuse keel, matemaatika, ajalugu ja geograafia, kodanikuõpetus, loodusteadused, tehnoloogia, kunstiõpetus, muusikaõpetus, kehaline kasvatus. Eesmärgid on püstitatud riiklikes programmides.

3.3.1. Kohandumise tsükkel (kuues klass)

Kuues klass moodustab üleminekuaasta algkooli ja teise astme õppe vahel. Viienda klassi õpilaste vastuvõtt ja integratsioon on olnud tugevdatud tähelepanu all alates 2001. aasta kooliaasta algusest. Õppeaasta alguses teostatakse üleriigilisi hindamisi. Need võimaldavad teostada individualiseeritud pedagoogilisi kokkuvõtteid ja korraldada rühmade moodustamise vastavalt õpilaste vajadustele. Eesmärk on tugevdada algkoolis omandatud teadmisi ja tutvustada õpilastele põhikoolis kasutatavaid töömeetodeid. Erilist tähelepanu jagatakse õpilaste vastuvõtule ja iseseisva töö toetamisele. 

3.3.2. Keskmine tsükkel (seitsmes ja kaheksas klass)

B.E.P. ettevalmistus

Pärast üheksandat klassi valmistatakse B.E.P. ette kahe aasta jooksul (kutsealane kümnes klass seejärel B.E.P. lõpuklass) kutsekoolis või põllumajanduslikus kutsekoolis, kus valmistatakse ette põllumajandusliku kutseõppe haridustunnistust (B.E.P.A.). On olemas umbes 40 eriala. Programmis on tehnoloogilist õpet, kutseõpet ja üldharidustunde (prantsuse keel, matemaatika, ajalugu-geograafia, võõrkeel, jne.), mis võivad olla ühised mitmele sama professionaalse valdkonna B.E.P.-le; spetsiifilised vastavalt B.E.P. erialale. Siia võib lisanduda praktika ettevõttes (3-8 nädalat).

Kutsekeskkooli lõputunnistuse ettevalmistamine

Kutsekeskkooli lõputunnistuse ettevalmistus kestab kaks aastat (üheteistkümnes kutseklass, lõpu kutseklassklass). Kutsekeskkooli lõputunnistuse ettevalmistus tähendab konkreetset õpet, mis tugineb kutseoskuste valdamisele (praktilised tööd töötoas või klassis, praktikad ettevõtetes). Koolituse praktiline külg on tähtsustatud kahe õppeaasta peale jaotatud 18-nädalase praktikaga ettevõttes. Ametialane kogemus peab aitama keskkooli lõputunnistuse omandajal hakata kohe tööle oma erialal. Niisiis on väljaõpe suur osa ametialastest ja tehnoloogilistest distsipliinidest, samas ei jäeta kõrvale üldharidust: õpilased õpivad ka prantsuse keelt, matemaatikat, ajalugu ja geograafiat, ühte võõrkeelt, kehalist kasvatust, kunsti, kodanikuõpetust, juurat ja sotsiaalteadusi, jne.

3.4.3. Ametikeskkoolid

Haridusasutused märgiga "ametikeskkool" pakuvad ettevalmistust ühe terviku moodustavate ametite ümber ja seda peetakse väga heaks haridusteeks, mis võib viia ka õpingutele „keskkooli lõputunnistus + 3“. Nendes keskkoolides on koondunud mitut tüüpi ettevalmistus: algkoolitus, õpipoisi koolitus, täiendkoolitus ja kogemusega omandatud teadmiste kinnitamine. Nad valmistavad ette terveks seeriaks erinevateks diplomiteks ning eriala ja tehnilisteks ametiteks: C.A.P, B.E.P, kutsealane keskkooli lõputunnistus, tehniline lõputunnistus, täiendkoolitus, B.T.S, professionaalne kraad. Arendatakse tihedaid sidemeid kutsealade esindajatega ja kohalike partneritega.

3.4.4. Diplomid ja tunnistused

Erialaoskuste tunnistus (C.A.P.)

Erialaoskuste tunnistus (C.A.P.) annab oskustöölise või kvalifitseeritud töötaja kutseoskuse teatud kindla ameti puhul. Kutsekoolis valmistatakse C.A.P. ette kahe aasta vältel pärast üheksandat klassi või ühe aastaga pärast esmast kutseõpingute haridustunnistust (B.E.P.). Seda võib ette valmistada ka õpipoisiametit pidades või oma kogemustega omandatud teadmiste kinnitamisega (hariduskoodeksi L.335-5 artikkel).  C.A.P-l on umbes 250 eriala  tööstus-, kaubandus- ja teenindussektorites. Diplomeeritud lõpetajad suunduvad tihti aktiivsesse ellu. Nad võivad ka jätkata õpinguid: C.A.P.-i saab täiendada täiendõppega või kohalikust algatusest tuleneva lisaettevalmistusega. Need üheaastased ettevalmistused on tööhõivega kohandumisviisid. 

Kutseõpingute haridustunnistus (B.E.P.)

Kutseõpingute haridustunnistus (B.E.P.) on diplom, mis võimaldab kas minna aktiivsesse ellu või jätkata õpinguid. See diplom kiidab ametlikult heaks ettevalmistuse, mis annab oskustöölise või kvalifitseeritud töötaja kutseoskuse.  B.E.P.-d valmistatakse ette kaks aastat pärast üheksandat klassi kutsekeskkoolis. Ettevalmistust võib omandada õpipoisiametiga, täiendkoolitusena või kaugõppes. B.E.P. pädevuste valdkond on laiem, kui C.A.P.-l, mis võimaldab enam kohanemis- ja arenemisvõimalusi. See diplom võimaldab õpingute jätkamist, eriti kutse- või tehnoloogilise keskkooli lõpueksami sooritamist (läbides üheteiskümnenda kohanemise klassi).

Tehniku tunnistus (B.T.)

Tehniku tunnistuse saamiseks õpitakse kolm aastat pärast üheksandat klassi keskkoolis (põllumajandustehniku puhul põllumajanduskeskkoolis). See on erialadiplom väga kitsa professionaalse valdkonna puhul.

B.T. võimaldab kas otsest suundumist ametiellu või õpingute jätkamist kõrgema tehniku tunnistuse saamiseks (B.T.S.) samal erialal.

Keskkooli lõputunnistus (Baccalauréat)

1808. aastal on bakalaureuse diplom Prantsuse haridussüsteemi diplom, millel on topelt eripära - sellega lõppevad teise astme õpingud ja see avab ka ukse kõrghariduse omandamiseks. See on ka esimene ülikoolikraad. On olemas kolm tüüpi keskkooli lõpudiplomit, mis vastavad keskkooli kolmele õppeharule: üldine lõputunnistus; tehnoloogiline lõputunistus; kutsealane lõputunnistus. See riiklik eksam sisaldab üheksat kuni kümmet kohustuslikku eksamit (nii kirjalikud kui ka suulised) ning samuti mittekohustuslikke eksameid. Keskkooli lõputunnistuse omandanud õpilaste suhtarv on kasvanud 3 protsendilt aastal 1945 25 protsendini aastal 1975 ja 62 protsendini aastal 2004. 100 keskkooli lõputunnistuse saajast 52 läbivad üldharidusliku õppeharu, 29 tehnoloogilise õppeharu ja 17 kutsealase õppeharu.

Infotehnoloogia ja interneti tunnistus (B2i)

Selle eesmärk on kinnitada õpilaste taset multimeedia vahendite ja interneti valdamises. Infotehnolooogia- ja internetialaste teadmiste omandamine toimub ja kinnistub kogu kolmeaastase keskkooliaja vältel kolmanda astme tunnistuse jaoks (B2i Lycée). B2i Lycée tunnistusi annavad keskkoolid (üldhariduslikud, tehnoloogilised ja kutsealased keskkoolid), kes on selleks 2005-2006 soovi avaldanud. Alates 2006. aasta õppeaastast on B2i Lycée eksami rakendamine süstematiseeritud, et ette valmistada selle arvestamist ka keskkooli lõpueksamil. 

3.4.5. Sõltuvuskäitumiste ennetamine

Alates 2005. a. õppeaastast peavad kõik koolijuhid võtma kasutusele vastavad meetmed, et rakendada korralikult Evini seadust, mis käsitleb suitsetamise ja alkoholismi vastast võitlust. Koolijuhtide meeskondadele on välja antud voldik pealkirjaga «Evini seaduse edu haridusasutustes», voldik töödati välja Vähiprogrammi raames ja see edastati haridusasutuste juhtidele Haridusministri ning Narkootikumide ja Toksikomaania vastu võitlemise ministeeriumite vahelisele missioonile. President (MILDT) algatas 2005-2006. õppeaasta käigus arutelu, eesmärgiga muuta kõik haridusasutused järk-järgult suitsuvabaks.

3.4.6. Seksuaalharidus  

Kavandatud on kolm kohustuslikku seksuaalkasvatuse tundi õppeaasta alguses ja need on ühtlasi ette nähtud õpilaste aasta üldises tundide arvus. 2001. aasta 4. juuli seadus, mis käsitleb tahtlikku aborti ja kontraseptsiooni näeb ette, et «seksuaalharidust ja sellel teemal teavitamist tuleb anda alg-, põhi- ja keskkoolides sagedusega kolm ainetundi aastas ». Seksuaalharidus ei ole uus aine: selle tundmaõppimine areneb läbi kõikide teiste ainete ja kooli elu üldiselt; eesmärgiks on teadmiste omandamine ja hoiakute välja kujunemine nagu enesest lugupidamine, teiste austamine, solidaarsus, iseseisvus, vastutusvõime. Seksuaalhariduse tunnid ei asenda vanemate ja perekonna vastutust. Seksuaalhariduse tunnid soodustavad teismelistel sellel alal teadlikuks saamist, oma seksuaalse ja afektiivse arengu mõistmist, kriitikameele omandamist, et olla valmis seisma vabade ja vastutusrikaste valikute ees.

Aidsi ennetamine kohustab teavitama teismelisi riskidest ja tutvustama neile kaitsevahendeid. Koolijuht võib vastava personali, lastevanemate ja õpilaste nõusolekul keskkoolis üles seada kondoomiautomaadid. Viimase kokkuvõtte järgi on umbes 50% kesk- ja kutsekoolidest varustatud kondoomiautomaadiga.

Riiklik protokoll koolikeskkonnas vajaminevate raseduse erakorralise vältimise vahendite jaoks:
·                     Määrab kindlaks raseduse erakorralise vältimise viisi, viimane ei ole kohustuslik retseptiravim ega ei vaja vanemate luba;
·                     Täpsustab järgimisi vajavaid sätteid, eriti konfidentsiaalsuse nõuet, õpilasega vestluse arendamist, õpilase toetamist ja järelevalvet.

3.5. Kõrgharidus

Prantsuse kõrgharidussüsteem pakub üld- ja erikõrgharidusteenuseid peamiselt ülikoolides, aga ka paljudes erikõrgkoolides ning ülikoolivälistes eriõppeasutustes. Ülikooliharidus järgib Euroopa õppekorraldusskeemi, millega kehtestatakse kolmetasandiline õppekorraldus (kolmetasandiline kraadiõpe) (bakalaureuse-, magistri- ja dokotriõpe). Samas esineb sõltuvalt koolituse iseloomust ja kutsealasest eesmärgist ka teistsugust õppekorraldust

Lisaks 92-le ülikoolile, on kõrgharidust võimalik omandada ka teistes õppeasutustes nagu insenerikoolides, kaubanduskoolides või erihariduskoolides (parameditsiini-, kunsti- ja kultuurikoolides, arhitektuurikoolides, sotsiaalteaduste erikoolides…). Kuigi enamikke erialasid õpetatakse haridusministeeriumi (Riiklik haridus-, kõrgharidus- ja teadusministeerium) alluvusse kuuluvates õppeasutustes, toimub paljude spetsifiiliste kutseerialade õpetamine teiste haldusüksuste alluvusse kuuluvates õppeasutustes.

2004-2005. aastal õppis kõigi teaduskondade 2,3 miljonist üliõpilasest 79% (neist 11% välisüliõpilased) Haridus-, kõrgharidus- ja teadusministeeriumi alluvusse kuuluvates õppeasutustes.

3.5.1. Üldhariduslik õpe

Prantsusmaal on kõrgkooli astumise peamiskes eelduseks keskkooli lõputunnistuse (keskharidust tõendava diplomi) olemasolu: see võimaldab ligipääasu ülikooli. Kogu üldhariduslik õpe kõrgkoolides on korraldatud vastavalt Euroopa õppekorraldusskeemile kolmel tasandil: bakalaureuse-, magistri- ja doktoriõpe (BMD). Ülikoolihariduse korraldust iseloomustab :




·                     Kolmetasandiline (või «kolmekraadine») ülesehitus, BMD- süsteemi väljunditeks on kolm ülikoolikraadi: bakalaureusekraad (B1, B2, B3), mis omandatakse 6 semestriga, magistrikraad (M1, M2), mis omandatakse nelja semestriga, ja doktorikraad, mis omandatakse 6 semestriga;
·                     Õppeperioodi jaotus semestriteks (kusjuures iga semestri lõpus toimub teadmiste hindamine) ning õppeprogrammi jagamine õppekursusteks, mis vastavad erinevatele õppeainetele, kusjuures kursuses võivad olla kombineeritud erinevad õppeained. Õppekursused jagunevad  põhikursusteks (ehk kohustuslikeks kursusteks), kõrvalkursusteks (ehk valikkursusteks) ja vabakursusteks;
·                     Õppekorraldus «valdkondade»  (erinevate kursuste kombinatsioon), «õppeharude» (teatud kindel põhiteema), ja «spetsialiseerumise»  (õppeharu spetsiifilised aspektid, toimub üliõpilase poolt koolituse käigus omandatud oskuste määratlemine) alusel, mis annab võimaluse diplomikategooriate uutmoodi jaotamiseks;
·                     Hindamine «ainepunktidega» : iga trimestri lõpus saab üliõpilane vastavalt tulemustele teatud arvu ainepunkte (või ECTS-e , lühend terminist «european credit transfer system»). Need «ainepunktid» on üliõpilase omandatud teadmiste ja oskuste uueks hindamisühikuks. Põhikursused, mis lõppevad eksamiga, praktiline töö, juhendatud tööülesanded, praktika, lõputööd, projektid - ainepunkte kasutatakse kõikide õppevormide puhul. Kõiki ainepunkte (ECTS) on võimalik Euroopas üle kanda ja need ei aegu. Igale tasemele (või kraadile) vastab kindel arv ainepunkte (ehk ECTS-e).

Uus korraldus koosneb kolmest ülikoolikraadist :
·                     «B»  nagu bakalaureusekraad: bakalaureusekraad omandatakse peale 6 semestri pikkust ülikooliõpet (ehk 3 aastat: B1, B2, B3)  ja 180 «ainepunkti» ETCS-i (ehk 30 ainepunkti semestris) kogumist; bakalaureusekraade on kahesuguseid: üldhariduslik bakalaureuseõpe on korraldatud «valdkonnapõhiselt» (õigusteadus, majandus- ja tehnilised teadused, filoloogia, humanitaarteadused, kunst...) ning õppeharude ja spetsialisatsiooni alusel, mis valitakse 3. trimestri lõpus. Bakalaureusekraad annab õiguse astuda magistratuuri. Kutsekõrgharidus on korraldatud õppeharude alusel, mis võimaldab spetsialiseeruda erinevatele kutseerialadele ja alustada kutsetegevust kohe peale õpingute lõpetamist.
·                     «M» nagu magistrikraad: omandatakse 4 semestri pikkuse ülikooliõppe (või 2 aasta: M1 ja M2 aasta) ning 120 «ainepunkti» (bakalaureusekraadiga kokku 300 ainepunkti) kogumise järel; magistriõppesse astumisel valib üliõpilane oma erialal vastava haru, millele soovib spetsialiseeruda; spetsialiseeruda saab mõnele õppeainele, õppeainetekogumile või ametialasele valdkonnale. Magistriõpingud võivad lõppeda kutsealase tegevuse eesmärgil kutsemagistrikraadi või süvendatud teadustegevuse ning dokotorantuuri astumise eesmärgil  teadusmagistrikraadi omandamisega; magistrisuunitlus toimub erinevates ülikoolides õppeperioodi jooksul erineval ajal.
·                     «D» nagu doktorikraad: dokotoriõppesse on võimalik suunduda peale teadusmagistrikraadi omandamist. Doktorikraad kaitstakse minimaalselt 6 semestri (3 aasta) pikkuse ülikooliõppe ja 480 ainepunkti (arvesse võetakse kogu õppeaja jooksul kogutud ainepunkte) kogumise järel. Doktoriõppe programm näeb ette novaatorlike teadusuuringute teostamise ülikoolide teaduskeskustes. Lisaks teadusuuringutele ja doktoritöö kirjutamisele täiendavad «doktorandid» oma haridust mõnes doktorikoolis.

Doktoriõppele spetsialiseerunud õppeasutused (doktorikoolid)

Alates 2000. aasta õppeaasta algusest populaarsust omandanud kõrghariduslike õppeasutuste juurde kuuluvatesse doktorikoolidesse on koondunud teadlaste tuumik, kes tegeleb doktorantide koolitamise ja suunamisega. Doktorikoolid pakuvad tulevastele doktoritele kõrgetasemelise teadusraamistiku ning ettevalmistuse erialaseks tegevuseks. Teadusuuringute ja –kvaliteedi seostamine teaduskeskustes, doktorantide värbamisprotseduur, doktoritööde rahastamise alused, doktorantide suunamise ja koolitamise võimalused, partnerlus sotsiaalmajandusliku sektoriga ning doktorantide mobiilsuse tõhustamine Euroopa Liidus ning teistes välisriikides on olulisteks kriteeriumiteks doktorikoolide tunnustamisel.

Meditsiinihariduse eriharu

Arstiks, hambakirurgiks, farmatseudiks või ämmaemandaks õppimine toimub ülikoolides ... Samas on sellel eriharul iseseisev õppekorraldus. Õppeaeg kestab 5-st aastast ämmaemandatel 11 aastani eriarstidel. Hambakirurgi või arst-apteekri riikliku diplomi omandamiseks kulub 6 aastat … Kõigi nende erialade puhul toimub esimese õppeaasta lõpus konkurss (PCEM1 meditsiini- ja odontoloogiaerialade ja PCEP1 farmaatsiaerialade puhul) «numerus clausus» omandamisega.

3.5.2. Kutseõpe

3.5.2.1. Lühiajalised tehnoloogiakursused

Lühiajaliste tehnoloogiakursuste eesmärk on õpetada välja kõrgtehnolooge tööstus- või põllumajanduserialade ametikohtadele või kõrgkvalifikatsiooniga töötajaid kolmanda sektori või teenustesektori erialadele (kaubandus, turism, transport, klienditeenindus...). Pakutakse kahte tüüpi kursuseid, mille läbimisel väljastatakse kaks erinevat diplomit: kõrgema tehniku diplom (B.T.S.) ja tehnoloogia ülikoolidiplom (D.U.T.).

Kõrgema tehniku diplom (B.T.S.)

Kõrgema tehniku eriala õpitakse kas keskkoolis kõrgtehnika sektsioonis, õpipoisi koolituskeskuses (C.F.A.), täiendkoolituskeskustes või kaugõppeasutustes. Sellel erialal, mida on võimalik õppida peale keskkoolilõputunnistuse või sellega samaväärse diplomi omandamist, õpetatakse erihariduslikke õppeaineid. Õppetööga kaasneb ühe- või mitmekordne praktika mõnes ettevõttes. Kursuse läbimisel omandatakse kahe aastaga kutsediplom. Õppetöö toimub kutsealase eelkoolituse, kahe aasta pikkuse täiskoormusega koolituse, õpipoisikoolituse või täiendkoolituse vormis.

2006. aasta õppeaasta alguses väljastati kõrgema tehniku diplom 88 erialal, mis jagunesid nelja sektorisse: tööstussektor, kolmas sektor, tervise-parameditsiinisektor, tarbekunstisektor.

Kõrgema tehniku diplomi omandanutel on võimalik:
·                     suunduda tööturule, kõrgema tehniku diplom on tõend omandatud juhtimisoskustest ning annab õiguse töötada näiteks inseneriabi või osakonnajuhataja ametikohal;
·                     jätkata eduka valiku (ankeedi läbivaatus, eksam, vestlus) tulemusel õpinguid, võimalusega astuda teatud insenerikoolidesse, jätkata õpinguid ülikoolis, kusjuures diplom võrdsustatakse ülikooli esimese kursuse üldõppega, jätkata õpinguid kutsekõrgkkoolis omandatud diplomile vastaval erialal, astuda ülikooli kutseinstituuti (I.U.P.). Rohkem kui 33,5 % üliõpilastest jätkavad peale kõrgema tehniku diplomi omandamist õpinguid.

Tehnoloogia eriala ülikoolidiplom (D.U.T.)

Tehnoloogia eriala ülikoolikursus on kaheaastane kutsealane koolitus, mida on võimalik õppida peale keskkooli lõputunnistuse või sellega samaväärse diplomi omandamist. Õpingud toimuvad neljanädalase kutsealase eelkoolituse, õpipoisikoolituse või täiendkoolituse vormis peale keskkooli lõputunnistuse või sellega samaväärse diplomi omandamist, eelnevate õpingute akadeemilist tunnustamist, ametialaste kogemuste või isiklike oskuste tõendamist. Tehnoloogia eriala ülikoolidiplomit valmistatakse ette 115-s ülikooli juures asuvas ülikooli tehnoloogiainstituudis (I.U.T.).

Tehnoloogia erialade kohandamiseks Euroopa kõrgharidusruumi tingimustele, on uuendatud riiklikke õppekavasid. Õpetatakse 24 eriala, neist:
·                     15 tootmisega seotud eriala (muuhulgas näiteks materjalispetsialisti eriala ning mehhaanika- ja tootmiseriala);
·                     9 teenustepakkumisega seotud eriala (näiteks informatsiooni–kommunikatsioonieriala, firma- ja asutuse juhtimine).

Tehnoloogiakursus koosneb valitud eriala oskuste omandamiseks ettenähtud põhimoodulist ning täiendmoodulitest, mille eesmärk on täiendada üliõpilase teadmisi vastavalt sellele kas ta soovib alustada kutsetegevust või jätkata õpinguid kõrgkoolis mõnel muul erialal. Riiklikes õppekavades on märgitud ka kõigi erialade puhul kohustuslik «personaalne ja professionaalne projekt». See projekt on süvendatud töö, mis peaks üliõpilasele andma täpse ettekujutuse erialastest ametitest ning isiklikest oskustest, mida tal vaja läheb.

Tehnoloogia eriala ülikoolidiplomi omandanul on võimalik:
·                     suunduda tööturule. Kursus annab ettevalmistuse tehnilisteks ja kutsealasteks juhtimisülesanneteks  teatud tootmis-, rakendusteadus- ja teenustesektoris;
·                     jätkata eduka valiku (ankeedi läbivaatus, eksam, vestlus) järel õpinguid teatud insenerikoolides, jätkata õpinguid bakalaureuse- või kutsebakalaureuse õppes omandatud diplomile vastaval erialal, astuda ülikooli kutseinstituuti (I.U.P.) või valmistuda ühe aasta jooksul riikliku eritehnoloogia riikliku diplomi (D.N.T.S.) saamiseks.

3.5.2.2. Kutsekõrgharidus

Kutsekõrgharidus omandatakse kolme aasta pikkuse õppetöö tulemusel. Kutsekõrgkkooli vastuvõtu eeltingimuseks on keskkooli lõputunnistuse olemasolu. Kutsekõrghariduse diplom kehtestati 1999. aastal. Selle diplomi eripära seisneb diplomi ettevalmistamise viisis, mis põhineb ülikoolide, koolitusasutuste, ettevõtete ja kutsesektorite vahel loodud tihedatel koostöövõrgustikel.

Kutsealase kvalifikatsiooni kursus

Kutsekõrgharidus vastab Euroopa Liidus kehtestatud kohustuse kohaselt Euroopa turu nõuetele ning uute kvalifikatsioonide vajadusele kõrgemast tehnikust kõrgametnikust insenerini. Kutsekõrgharidus omandatakse ühe aasta (kahe semestri) pikkuse õppetöö tulemusel. Kutsekõrgkooli astumisel tuleb üliõpilasel esitada:
·                     kahe aasta pikkuse ülikooliõppe läbimist tõendav riiklik diplom valitud kutseerialale vastaval erialal
või
·                     kinnitus eelnevate õpingute akadeemilise tunnustamise, kutsealaste kogemuste või isiklike oskuste kohta.

Lai valik ameteid kõikides kutsesektorites

1438 kutseeriala, mida õpetatakse kõikides ülikoolides kokku, katavad suure osa kutsesektoritest: põllumajandus- ja tööstustootmine, kolmas sektor, klienditeenindus ja ühiskondlikud teenused. Erialad on rühmitatud 46 riikliku kutsenimetuse alla, vastates esimese, teise ja kolmanda sektori tegevusaladele.

Koolitus erineva haridustaustaga üliõpilaste jaoks

Kutsealasel eelkoolitusel võivad osaleda väga erineva haridustaustaga koolitatavad. Kursus, milles pööratakse tähelepanu koolitatavate personaalsetele kogemustele, võimaldab erinevaid erialasid õppinud üliõpilastel saavutada sarnast kvalifikatsiooni. Seetõttu saavad kõrgema tehniku diplomi või tehnoloogia eriala ülikoolidiplomi omandanud õpingute jätkamisel saavutada kõrgema kvalifikatsiooni ning üldkõrgharidust tõendava diplomi (2 ülikoolikursust lõpetanud üliõpilased) omanikud saavad kiiresti omandada diplomi, mis lihtsustaks nende tööalast integratsiooni. Kursusel on võimalik õppida ka täiendkoolituse vormis, mis annab kutsealaselt hõivatud tehnikutele võimaluse karjääriteostuseks.

Kutsealase koolituse nõuetele kohandatud õppepedagoogika

Koolitusõppeaasta sisaldab teoreetilisi ja praktilisi kursusi, meetodite ja töövahendite tundmaõppimist, 12-16 nädala pikkust praktikat erialases keskkonnas ning juhendaja juhendusel teostatud projekti. Õppepedagoogika jätab hulgaliselt ruumi üliõpilase omaalgatuslikule tegevusele ja iseseisvale tööle omandatud oskuste ja teadmiste teostamiseks. Praktika ja juhendaja abiga valminud projekti põhjal koostatakse ja kaitstakse lõputöö. Teatud õppeaineid õpetavad vastaval kutsealal tegutsevad spetsialistid.

3.5.2.3. Kutsemagister

Uue Prantsuse ülikoolikorralduse (bakalaureuse-, magistri-, doktoriõpe) alusel, saavad üliõpilased õppida kutse- või teadusmagistratuuris peale bakalaureusõpet või peale kutsekõrghariduse omandamist. Kutsemagistriõpe, mis kestab üks aasta, asendab varem kehtinud neljandat ülikoolikursust. Järgnevalt on võimalik omandada spetsialiseerumisega ülikoolidiplom (D.E.S.S.). Tegemist on kutsealase diplomiga, mis on kinnituseks üliõpilase spetsialiseerumise või lisakompetentsi omandamise kohta.

Uus magistridiplom omandatakse 2 aasta ( 4 semestri) pikkuse õppetöö järel peale bakalaureuseõpet. Magistriõpe jaguneb enamasti : M1 aastaks (1. aasta magistriõpe) ja M2 aastaks (2. aasta magistriõpe). Vastuvõtt kutsemagistriõppesse toimub vabade kohtade olemasolul ankeedi ja vestluse alusel.

3.5.2.4. Ülikoolide kutseinstituudid (I.U.P.)

Ülikoolide kutseinstituudid (I.U.P.) loodi 1992. aastal, et vastata ettevõtete erivajadustele. Kutseinstituudid valmistasid töötajaid ette kolme aasta pikkuse koolituse käigus, mille lõpetanud siirdusid vahepealsetele ametikohtadele, see tähendab kõrgema tehniku ja inseneri või juhtivtöötaja ametikohale.

I.U.P. õppetsüklid leiavad tänapäeval oma koha Euroopa kõrghariduse reformide raamistikus magistrite tasemel. Magistriõppesse võetakse üliõpilasi, kes on omandanud 180 ainepunkti. Vajaduse korral võib haridusasutus korraldada bakalaureuseõppe kolmanda kursuse (B3) õppetöö ettevalmistusena vastavasse I.U.P. magistratuuri astumiseks.  

3.5.3.  Kõrgkoolide ettevalmistuskursused 

Kõrgkoolide ettevalmistuskursuste roll on suurendada keskkooli lõputunnistuse omandanud õpilaste teadmisi erinevates õppeainetes, selleks et nad oleksid suutelised jätkama kõrgkoolis õppimist kirjanduse, majanduse ja äri ning reaalteaduste alal. Iga haru jaotub omakorda haridusteedeks. Iga haridustee puhul on kindlaks määratud riiklik õppeprogramm, mis koostatakse partnerluses kõrgkooliga. Teadmisi hinnatakse kõrgkoolide poolt korraldatud konkurssidel. Need, kes ei pääse kõrgkooli, võivad jätkata õpinguid ülikoolis bakalaureuseõppes, tingimusel, et nad on saanud samaväärset õpet vastavalt ettevalmistuskursuse tüübile teistes koolides (ajakirjanduskool, poliitikateaduste instituut, jne.). Kõrgkoolide ettevalmistuskursused jagunevad kolme kategooriasse.

Ettevalmistuskursused majanduse ja äri alal

Kursused on ettevalmistuseks äri- ja juhtimise kõrgkoolidesse ja Cachani kõrgemasse kooli (l'École normale supérieure de Cachan) astumiseks. Üliõpilaste õppeprogramm koosneb erinevatest õppeainetest: matemaatika, majandus, võõrkeeled, ajalugu, üldkultuur. Eristada tuleb kolme haru: reaalteadused, majandus, tehnoloogia.

Ettevalmistuskursused kirjanduse alal

Need kursused on ettevalmistuseks kõrgkoolide, Arhiivinduse riiklikku kõrgkooli (l'école nationale des chartes), äri- ja juhtimise kõrgkoolide ja poliitikateaduste instituutide sisseastumiseksamiteks. Eristatakse kahte haru: nn kirjanduse haru (programmis: prantsuse keel, filosoofia, ajalugu, võõrkeel(ed),  klassikalise kirjanduse  kursusel ka vanad keeled) ja  nn kirjanduse ja sotsiaalteaduste haru (programmis: filosoofia, võõrkeel, majandus, sotsioloogia, matemaatika). Teisalt pakuvad paljud kirjandusalased ettevalmistusklassid valikainena  politoloogiat, mis annab ettevalmistuse poliitiliste uuringute instituudi konkursiks. Äri ja juhtimise kõrgkoolid on oma uksed avanud ka kirjanduseriala ettevalmistuskursused läbinud üliõpilastele: kirjanduse ja humanitaarteaduste nime kandev konkurss on mõeldud nendele.

Ettevalmistuskursused reaalteaduste alal

Need valmistavad ette nii insenerikoolidesse kui ka teistesse kõrgkoolidesse ja riiklikesse loomaarsti- koolidesse astumiseks. Kursustel on võimalik õppida:
·         esimesel aastal kolme õppeharu: M.P.S.I. (matemaatika, füüsika, inseneriteadused); P.C.S.I. (füüsika, keemia, inseneriteadused); P.T.S.I. (füüsika, tehnoloogia, inseneriteadused);
·         teisel õppeaastal nelja õppeharu: M.P. (matemaatika, füüsika); P.C. (füüsika, keemia); P.T. (füüsika, tehnoloogia); P.S.I. (füüsika, inseneriteadused).

3.5.4. Kõrgkoolid

Termin «kõrgkoolid» hõlmab erineva profiiliga koolide rühma: kõrgkoolid (écoles normales supérieures), insenerikoolid, ärikoolid ja loomaarstikoolid. Kõrgkoolide hulka loetakse ka poliitiliste uuringute instituudid. Need kõrgkoolid on Prantsuse haridussüsteemis erilised, sest nende eesmärgiks on pakkuda eriti kõrget kvalifikatsiooni ja seetõttu on ka sisseastumiseksamitel tihe konkurss. Nimetatud kõrgkoolide tunnuseks on kõrget kvalifikatsiooni kinnitav diplom (tihti 5 aastat õpinguid peale keskhariduse omandamist).

3.5.4.1. Kõrgkoolid (ENS)

Prantsusmaal on 4 kõrgkooli:
·         Kõrgkool (E.N.S.) Pariisis, Ulmi tänaval;
·         Kirjanduse ja humanitaarteaduste kõrgkool (E.N.S. L.S.H.), Lyoni linnas;
·         Cachani kõrgkool (E.N.S. Cachan);
·         Lyoni kõrgkool (E.N.S. Lyon).

Nende eesmärk on valmistada ette kõrge kvalifikatsiooniga õppejõudusid ja teadlasi nii kirjanduse kui  reaalteaduse erialadel ning ka riigiettevõtete ja administratsiooni juhtivtöötajaid. Koolitus kestab 4 aastat.  E.N.S.-id võtavad kahe erineva konkursi alusel vastu üliõpilasi kirjanduse ja reaalteaduste erialadele.

Üliõpilaste valik toimub konkursi alusel peale kahe aasta pikkust ettevalmistuskursust. Samuti on magistri- või inseneridiplomiga võimalik pääseda otse kolmandale kursusele. Prantsuse kõrgkoolide üliõpilased saavad ka õppeaja jooksul palka.

Euroopa diplomite ühtlustamise raames on endine õppekorraldus asendunud nn BMD-õppekorraldusega (bakalaureuse-, magistri-, doktoriõpe). Üliõpilased on registreeritud bakalaureuse- ja seejärel magistriõppesse oma erialale.

3.5.4.2. Insenerikoolid

Prantsusmaal on 233 avalikku- või erainsenerikooli (nendest suur osa kuulub ülikoolide kosseisu). Õpingud kestavad 3 - 5 aastat. Esimesel juhul võtavad koolid üliõpilasi vastu konkursi alusel pärast kaheaastast ettevalmistuskursust.  Teisel juhul võetakse üliõpilasi vastu toimiku alusel ja see toimub kohe peale keskkooli lõputunnistuse omandamist. Igal juhul lõppevad õpingud Riikliku ”diplomeeritud inseneri nimetusega”, mida täiendab magistrikraad.

Paljud insenerikoolid pakuvad ka magistriõpet (kaheaastane koolitus), mis on avatud üliõpilastele, kes läbisid edukalt ülikooli esimese tsükli (bakalaureus). Sõltuvalt koolidest võib ettevalmistus olla üldine või erialane (agronoomia, keemia, bioloogia, infotehnoloogia, jne.).

Avalikes insenerikooolides on õppemaks keskmiselt 380 eurot aastas.

3.5.4.3. Äri- ja juhtimiskõrgkoolid

Kui enamus koole on üldhariduslikud, siis äri ja juhtimiskõrgkoolid panustavad viimasel aastal spetsialiseerumisele: audit, finants, marketing, raamatupidamis- ja finantsjuhtimine, personalijuhtimine, jne. Õppetöö on tihedalt seotud ettevõtetega (praktikad). Nendes koolides rõhutatakse tugevalt õppimise rahvusvahelist mõõdet (viibimised välismaal, koostöö arendamine erinevate riikide asutustega). 

Ärikoolid pakuvad 3-, 4- või 5-aastast koolitust ja sõltuvalt õpingute pikkusest ka erinevaid diplomeid. Enamus koole võtavad üliõpilasi vastu konkursi alusel peale kaheaastase ettevalmistuskursuse läbimist. Suurem osa koole on omavahel ühinenud ja pakuvad nn ühiseid eksamipakette. Sel moel, osaledes vaid ühel konkursil, saavad üliõpilased ennast kirja panna mitmesse kooli, kus vastuvõtukriteeriumid erinevad punktiarvestuse ja koefitsientide poolest.  Teisalt on ligikaudu 190 kooli, mis võtavad üliõpilasi vastu  keskhariduse alusel kooli poolt kehtestatud sisseastumistingimustel ja on korraldanud oma õppetöö 4 või 5 aasta pikkuse õppetsüklina. Üliõpilased võivad õpingutega liituda ka samaväärsetel vastuvõtutingimustel (peale keskhariduse omandamist ja 2 või 3 aasta pikkuseid õpinguid).

Õpingute lõpus väljastatakse kõrgkoolidiplom. Euroopa ühtse õppekorraldussüsteemi raames andis Haridus-kõrgharidus- ja teadusuuringute ministeerium 36-le koolile magistrikraadi väljastamise õiguse.

Enamus ärikoole on erakoolid. Aastane õppemaks nendes koolides on 4500 - 7000 eurot.

3.5.4.4. Loomaarstikoolid

Prantsusmaal on 4 riiklikku loomaarstikooli: Lyon, Maisons-Alfort (Pariisi eeslinnas), Nantes, ja Toulouse.

Loomaarstikoolides kestavad õpingud 4 - 7 aastat, kusjuures pakutakse mitmesuguseid spetsialiseerumisvõimalusi. Vastuvõtt toimub konkursi alusel kaheaastase ettevalmistuskursuse järel. Üliõpilane saab konkursil osaleda vaid kaks korda.

Registreerimis- ja õppemaks on keskmiselt 760 eurot aastas.

3.5.4.5. Poliitikateaduste instituudid (IEP)

Poliitikateaduste instituute (IEP) on kokku 9, neist kuulsaim on Pariisi instituut. Ülejäänud 8 instituuti kuuluvad ülikoolide juurde: Aix-en- Provence, Bordeaux, Grenoble, Lille, Lyon, Rennes, Strasbourg ja Toulouse.

Õpingud kestavad 5 aastat. On olemas ka valikuline vastuvõtutingimus erinevatel tasanditel pärast keskkooli lõputunnistuse omandamist: keskharidus +2 ülikoolikursust, keskharidus +3 ülikoolikursust. Õppekavas on ühendatud üldkultuuri ja töömeetodite omandamine järk-järgulise spetsialiseerumisega erinevatele valdkondadele (avalik teenistus, majandus ja rahandus, majandus ja sotisaalpoliitika, rahvusvahelised suhted, jne.). Rahvusvaheline mõõde on tähtis ja seega on paljude IEP-de õppekavades ette nähtud ka aastane õppimine välismaal.

IEP-d väljastavad spetsiaalseid diplomeid, mis Euroopa õppekorraldussüsteemis võrduvad magistrikraadiga. Selles kontekstis pakuvad IEP-d võimalust valmistada ette kutse- ja teadusmagistreid. 

3.5.5. Erialakõrgkoolid

Mõned ametikohad eeldavad erialakoolide ettevalmistuskursute läbimist. Õpingud lõppevad sel juhul riigi- või vastava koolidiplomiga. Nendes koolides on õppekohad piiratud. Sisseastumiseks ei piisa keskkooli lõputunnistusest (või sellega samaväärsest diplomist), vaid tuleb ka läbida sisseastumiseelne selektsioon: konkurss, eksam, katsed, vestlus. 

3.5.5.1. Tervishoiukoolid

Õed, kinesioloogid, logopeedid, jne. Vastuvõtutingimused nende erialade ettevalmistuskursustele on ranged.  Enamasti nõutakse keskooli lõputunnistust reaalteaduste harus. Õppimine toimub riigi- või erakoolides, välja arvatud kolmel erialal, mida õpetatakse ülikoolis (kuuldeaparaatide valmistaja, ortoptist, kõneterapeut). 

Enamus nendest õpingutest kestavad 3 või 4 aastat ja lõppevad Prantsusmaal töötamiseks kohustusliku riigidiplomi väljastamisega.

3.5.5.2. Sotsiaalteaduste kõrgkoolid

Järgmiste ametite - sotsiaaltöötaja, eripedagoog, huviringijuhid (kultuuri- ja sotsiaalsfääris), jne - õppimine toimub Tööhõive ministeeriumi poolt akrediteeritud koolides. Õpingud kestavad 2 - 3 aastat peale keskkooli lõputunnistuse omandamist ja lõpevad Prantsusmaal töötamiseks kohustusliku riigidiplomi väljastamisega. Üliõpilaste vastuvõtt toimub konkursi alusel. 

3.5.5.3. Arhitektikoolid

Arhitekti eriala õpetatakse 20-s riigikõrgkoolis (2 maastikukujunduse eriala). Kuus aastat kestvad õpingud lõpevad DPLG arhitekti diplomi (riigidiplom) väljastamisega. Vähehaaval korraldavad kõrgkoolid oma õpinguid BMD (bakalaureus, magister, doktor) skeemi järgi, kus arhitekti eriala õpitakse 3 aastat, eriarhitekti eriala 5 aastat. Töödejuhataja eriala diplomi omandamiseks tuleb läbida 6 aastat ülikooliõpinguid. Doktorikraad arhitekti erialal omandatakse 8 aasta pikkuse ülikooliõppe tulemusel. Kõrgkoolid pakuvad ka spetsiifilisi ettevalmistuskursusi ja magistriõpet. 

3.5.5.4. Kunsti-, muusika-  ja tantsukoolid

Reklaamikunstis kasutatava kujutava kunsti ja tarbekuntsi, kommunikatsiooni, sisekujunduse ja disaini õpingud toimuvad kõrgemates riiklikes kunstikoolides, rakenduskunstikoolides ja paljudes erakoolides. Õpingute kestavad 2 - 5 aastat. Üliõpilaste vastuvõtt toimub avalduse ja/või konkursi alusel.

Teistes haridusasutustes õpetatakse muusika-, tantsu- ja teatrieriala. Vastuvõtul nõutakse eelnevat kogemust valitud erialal. Muusika- ja tantsu erialale võetakse üliõpilasi, kes on läbinud õpingud konservatooriumis.