|
1.1. Pädevusvaldkonnad
Riik on alates 1980-ndatest aastatest alustanud pädevuste jaotamise protsessi, mis suurendab kohalike omavalitsuste osakaalu haridusvaldkonnas. Riik
Riigi vastutusalasse kuulub :
· koolitussuundade määratlemine, riiklike õppekavade koostamine, õppekorralduse ja sisu määratlemine;
· riiklike diplomite väljaandmise kord ning ülikoolikraadide võrdlemine;
· tema vastutusalasse jääva personali värbamine ja juhtimine;
· haridusele mõeldud vahendite jaotamine, eelkõige riigiteenusele võrdse ligipääsu tagamiseks;
· hariduspoliitika kontroll ja hindamine kogu haridussüsteemi ühtsuse tagamiseks.
Regioon
Regiooni vastutusalasse kuulub:
· ehitus- ja remonditööd üldharidus-, tehnika- ja kutsekeskkoolides;
· toetuste eraldamine varustus- ja hooldustöödeks;
· keskkoolide haldus-, tehnilise ja meditsiinipersonali värbamine ja juhtimine;
· õppe-, spordi- ja kultuuritegevuste korraldamine kooliruumides;
· ülikoolide osaline rahastamine;
· tööd või uut ametisuunda otsivate noorte ja täiskasvanute väljaõppe ja ametialase koolituse regionaalse poliitka väljakujundamine.
Departemang
Departemangu vastutusalasse kuulub:
· ehitus- ja remoditööd põhikoolides, toetused põhikoolide varustusele ja korrashoiule;
· põhikoolide tehnilise, töötava ja teenindava personali töölevõtmine ja juhtimine;
· õppe-, spordi- ja kultuuritegevuste korraldamine kooliruumides;
· koolitranspordi korraldamine ja toimimine.
Üldnõukogu määrab departemangus asuvate erinevate riiklike põhkoolide õpilaste õppealase suunamise, see tähendab ta määrab millisesse riiklikku põhikooli tuleb õppima suunata vastava departemangu piirkonnas elavad õpilased.
Kommuun
Kommuuni vastutusalasse kuulub:
· lasteaedade ja algkoolide asutamine, nendega seotud ehitustööd, varustus, töökorraldus ja hooldustööd;
· algkoolide varustamine ja töökorralduse juhtimine ;
· õppe-, spordi- ja kultuuritegevuste korraldamine kooliruumides.
Kommuuni pädevusse kuulub õpilaste õppepäeva pikkuse, samuti õppetöö ajalise korralduse määramine ning näiteks nelja päeva pikkuse õppenädala kehtestamine. Kommuuni pädevusse kuulub ka mitteõpetajatest personali juhtimine. Linnavolikogu otsusega võib igas kommuunis luua niimetatud koolikassa, mis lihtsustaks õpilaste osalemist õppetöös toetuste kaudu, mis määratakse lähtuvalt pere sissetulekust.
1.2. Arvnäitajad
Arvnäitajad PDF-dokumendina
1.3. Alusdokumendid
Haridusvaldkonda reguleerivad põhiprintsiibid, millest mõned on sõnastatud Prantsuse Vabariigi Põhiseaduses ja teised sätestatud selle alusel vastu võetud seadustes. Kogu haridust käsitlev määrustik on kogutud Hariduskoodeksisse. Viienda vabariigi Põhiseaduse preambula rõhutab, et «riik tagab lastele ja täiskasvanutele võrdse ligipääsu haridusele, ametialasele koolitusele ja kultuurile», tunnustades seeläbi põhimõtteid, mis näevad ette võrdsed võimalused ja õiguse haridusele ning riigil lasuva riikliku tasuta ilmaliku hariduse pakkumise kohustuse. Ülejäänud Prantsuse haridussüsteemi põhiprintsiibid on sõnastatud seadustes, mis toetuvad põhiseadusele. Peamised haridusalased seadused on erieadused, aga ka finantsseadused, millega määratakse igal aastal ministeeriumi eelarve.
Kehtivad haridust reguleerivad seadused
Põhiprintsiipidest lähtuvalt võeti vastu järgmised olulised haridust reguleerivad seadused, mis kehtivad ka tänapäeval:
· 23. aprilli 2005. aasta seadus koolihariduse suunamise ja tulevikukava kohta kehtestab prioriteedid noorte prantslaste haridustaseme tõstmiseks: kindlustada kõikide õpilaste edasijõudmine, täpsustada võõrkeelte õpetamise seisukord, tagada paremini võrdsed võimalused ning edendada noorte tööalast integratsiooni. Seadus näeb ette riikliku haridusteenuse uuendamise kolmes suunas: kindlustada vabariigi väärtuste järgimine, õppeasutuste ja õppeainete parem korraldus, haridussüsteemi tõhusam juhtimine.
· 20. detsembri 1993. aasta viisaastaku seadus töö, töökohtade ja ametialase koolituse kohta võimaldas detsentraliseerida 16-25 aastaste noorte kvalifikatsiooni arendamisega seotud tegevused.
· 10. juuli 1989. aasta karjäärinõustamisseadusega sai haridusest riigi tähtsaim prioriteet. Seadusega muudeti ja täiendati haridussüsteemi käsitlevat seadusandlust õppegraafiku ning õppetsüklite ümberkorraldamise kaudu.
· Detsantraliseerimisseadustega anti kommuunidele, departamengudele ja regioonidele kooliruumide varustamise ja muude toimingutega seotud kohustused ning põhi- ja keskkoolid said kohalike riigiõppeasutuste staatuse.
Õppekavad
Lisaks tähtsamatele haridust reguleerivatele seadustele on mõned valitsused otsustanud haridusreformide tõhusamaks elluviimiseks kasutusele võtta hariduskavad. Muuhulgas tuleks mainida Langevin-Wallon’i kava, mis vaatamata sellele, et seda pole kunagi ellu viidud, on olnud pikka aega eeskujuks teiste kavade koostamisel. 1959. aasta Berthoin’i kavaga pikendati kohustuslikku õppeaega (mis 9. veebruari 1936. aasta Jean Zay seadusega oli juba tõstetud 14. eluaastale) 16. eluaastani.
Hariduskoodeks
Hariduskoodeks koondab endas kõiki Prantsuse haridussüsteemi käsitlevaid õigussätteid, mis on seotud hariduse põhiprintsiipide ja haldusküsimustega, koolides ja ülikoolides õpetatavate õppeainetega ning personalipoliitikaga. See koodeks, mis on esimeseks etapiks haridusalaste õigusaktide lihtsustamise protsessis, annab haridusteenuste tarbijatele (õpilastele, üliõpilastele, lastevanematele, õpetajatele, teistele avaliku sektori töötajatele) hõlpsama ligipääsu haridust reguleerivatele õigusaktidele, mis on seostatud kava kohaselt kogutud ühteainsasse dokumenti ja asendab seega umbes sada eraldi seadust.
1.4. Põhiprintsiibid
Prantsuse haridussüsteemi aluseks on põhimõtted, millest mõned on saanud inspiratsiooni 1789. aasta revolutsioonist, 1881 – 1889. aasta vahel vastu võetud seadustest ning Neljanda ja Viienda Vabariigi ajal kehtestatud seadustest, samuti 4. oktoobri 1958. aasta Põhiseadusest, mis sätestab: «riigi kohus on pakkuda kohustuslikku riiklikku tasuta ja ilmalikku haridust kõikidel tasanditel».
Haridusvabadus
Prantsusmaal eksisteerivad kõrvuti riiklike haridusasutustega eraõppeasutused, mis on allutatud riigi kontrollile ning võivad saada riigilt abi – vastutasuks riigiga sõlmitud lepingule. Vabadus korraldada ja pakkuda haridusteenust on tõend väljendusvabadusest: see on sõnastatud 31. detsembri 1959. aasta «Debré seaduses» nr 59-1557 õpetamisvabaduse kohta ning suhete kohta eraharidusega. Riigil on siiski ainuõigus väljastada diplomeid ja ülikoolikraade: erakoolide poolt väljastatud diplomid ametlikult ei kehti, välja arvatud juhul kui riik neid tunnustab. Eksamite korraldamist käsitlevad määrused kehtestatakse üleriigiliselt.
Tasuta haridus
Riikliku alghariduse maksuvabastuse põhimõte esitati 19. sajandi lõpus 16. juuni 1881. aasta seadusega. Seda põhimõtet kohaldati 31. mai 1933. aasta seadusega ka keskharidusele. Riiklikes õppeasutustes pakutav haridusteenus on tasuta. Kooliõpikud on tasuta kuni kümnenda klassini, samuti on tasuta kollektiivseks kasutamiseks mõeldud õppematerjalid ja –varustus. Keskkoolis tasub õpikute eest enamasti õpilase perekond.
Neutraalsus
Riigiharidus on neutraalne: õpetajad ja õpilased on kohustatud jääma filosoofiliselt ja poliitiliselt neutraalseks.
Ilmalikkus
Ilmalikkuse põhimõte usuküsimustes on alates 19. sajandi lõpust Prantsuse haridussüsteemi alustalaks. Riiklik haridus on ilmalik vastavalt 28. märtsi 1882. aasta ja 30. oktoobri 1886. aasta seadustele. Nende seadustega kehtestati hariduse kohustuslikkus ja hariduspersonali ning õppeprogrammide ilmalikkuse kohustus. Ilmalikkuse tähtsust vabariiklike haridusväärtuste seas rõhutati 9. detsembri 1905. aasta seadusega, millega kehtestati riigi ilmalikkus. Õpilaste ja nende vanemate usuliste veendumuste austamine seisneb usuõpetuse puudumises õppekavades, ilmalikus personalis, proselütismi keelus. Usuvabadus on viinud vaba päeva kehtestamiseni õppenädalas, jättes aega usuõppeks väljaspool kooli.
Koolikohustus
28. märtsi 1882. aasta Jules Ferry seadusega muudeti haridus kohustuslikuks. Koolikohustus kehtib alates 6. eluaastast kõikidele Prantsuse rahvusest või Prantsusmaal alaliselt elavatele muust rahvusest lastele. Esialgu kestis koolikohustus kuni 13. eluaastani, seejärel vastavalt 9. augusti 1936. aasta seadusele 14. eluaastani. Vastavalt 6. jaanuari 1959. aasta määrusele nr 59-45 pikendati koolikohustust 16. eluaastani. Perekondadel on kaks võimalust : kas pakkuda ise lastele haridust (eelneva avalduse alusel) või panna lapsed õppima riiklikku või eraõppeasutusse.
|
